Neli Eestit: quo vadis, Eesti Vabariik?

VELLO EDERMA,      19. detsember 2001




Demokraatlik poliitiline pendel liigub, pole parata. Peab aktsepteerima seda, mida eesti rahvas ja tema esindajad on otsustanud. Demokraatlikes maades läheb võim enamuse tahtel käest kätte. Poliitilisi muudatusi ennustatakse ka lähituleviku Riigikogus, mis võib tulla vasakpoolne. Eriti kui võimuliit ei suuda rahva tahet oma programmis teostada ega ole piisavalt probleeme lahendanud.

Alles nüüd, kui Eestil on uus president ja on NATO ning Euroopa Liidu lävepakul, pudenevad vaiba alt nähtavale küllaltki tõsised vajakajäämised. Kui võim arvab, et on eksimatu ja ei näe lähenevaid kõuepilvi, on ta aeg möödas. Mannetuses on süüdi kolmikliit ise. Rahva usalduse kaotus rajas olukorra, mis tõi Kadriorgu uue presidendi Arnold Rüütli.
Pärast valimisi tuvastasid uuringud 74 protsendilist rahva poolehoidu uuele presidendile. Erakordselt kõrge protsent tähendab, et rahvas loodab temalt rohkem, kui on presidendi põhiseaduslikus võimuses. Eriti sotsiaalsetes ja muudes sisepoliitilistes probleemides, mida praegune võimuliit on lohakile jätnud. Riigikogu ega valitsus ei saa seda reitingut ignoreerida.

Laulvas revolutsioonis osalenute enamik kaotas kõik

Tunnistame, et parempoolsed valitsused suutsid juurutada suuna läände ja lammutada eesti rahvale pealesurutud kommunistliku nn "riigikorra." Muutused olid Eestile vajalikud, et jälle liituda vaba Läänega. Palju kulges õiges suunas, kuid peame tunnistama, et palju läks shokiteraapiaga viltu. Ühiskonnas toimus kardinaalne muudatus.
Pööret läände ja turumajandusse juhtis kartmatult noorem põlvkond. Paraku nõukogulikust mallist läbiimbunud vanem põlvkond ei suutnud sammu pidada, mis oli ka arusaadav. Parempoolsed vahendid olid vajalikud Eesti majandusarengule. Kuid oma agaruses ei suvatsenud valitsusliit tähele panna pensionäride ja maainimeste probleeme, tekitades killunemise ja kihistumise.
Suur enamus eesti rahvast, kes osales laulvas revolutsioonis sini-must-valgete all, oli käsikäes Balti ketis ja lootis paremale tulevikule vabas, demokraatlikus, iseseisvas Eestis, jäi kõigest ilma. Nii on kolmikliit ennast ammendanud, hoides poliitilise kuristiku äärest küüntega kinni.
Rahva osalus, valimised, on lähedal. Kohalikud valimised järgmise aasta lõpupoole on lakmustestiks järgnevatele Riigikogu valimistele märtsis 2003. Kuigi rahvas otseselt presidenti ei valinud, on Rüütli edukusel küllalt mõju tulevastele valimistele.

Süüdi nii "endised" kui "praegused"

Kui võimule tuleb vasak pool, on tema ülesandeks leida paremaid võimalusi ja meetodeid. "Normaalses", arenenud riigis peab käituma riigimehelikult ja leidma lahendusi sotsiaalprobleemidele, muutma pensionäride elu turvalisemaks ja lahendama põllundusprobleemid. "Kättemaksud" ja tagasipöörded oleks ebademokraatlikud ja lõhuks saavutatud majandusliku ja poliitilise arengu.
Kõiki sotsiaalprobleeme ei ole tekitanud "pumba juurde rühkinud iseteadlikud noored".
Kohe pärast taasiseseisvumist olid pumba juures endised parteifunktsionäärid, kes "ärastasid" varem kommunistide poolt varastatud eesti rahva vara, jagades seda oma ja sõprade taskute vahel. Seda "kunsti" õppisid ka nooremad ja nii tekkis väike, kuid võimukas rikaste klass. Selmet ohjeldada ametite kuritarvitamist, on korruptsioon Eestis kasvanud ja sellesse on segatud paljud, olgu "endised" või "praegused."
President Rüütel rõhutas, et eesti ühiskond on lõhenenud. Seega ta vajutas klahvile, mida tahan eriti toonitada. Põhiseaduslik võim on Riigikogul. Kuid presidendil on oma roll ühtse riigi sümbolina. Paljugi oleneb Eestis sellest, kuidas president Rüütel seda rolli kasutab. Arvestades praegust sasipundart eesti poliitilisel maastikul, võib presidendi roll osutuda ülitähtsaks ühendamaks eesti rahvast ja loomaks stabiilsust.

Mõned välismaised ajakirjad lausa ülistavad Eestit. Kuid need, kes tunnevad riiki, rahvast ja keelt lähemalt, tunnistavad, et puudub ühtekuuluvus. On toimunud kihistumine ja seega lõhestumine. Poliitikud sepitsevad tagakambrites, kuidas oponentidele "ära teha." Vahest paistab, ka osalt ülepaisutatud ajakirjanduse tõttu, et poliitikud muud ei tee kui nääklevad võimu pärast ja teenused riigi kodanikele on teisejärgulised. Eetikat nagu polekski.
Eesti ajakirjanduses on alles nüüd mõned püüdnud analüüsida nn "kahte Eestit" (rikkad = linlased, vaesed = maainimesed.) Nad lahkavad ühiskonna lõhestumist ja rahva võõrdumist riigist ning poliitikast. Turistidele näidatakse uhket ja moodsat Tallinnat, kus elab kolmandik rahvast. Ülejäänu on suurelt osalt tühimik ja vaene rahvas.

President Rüütli missioon

Paraku on Eesti veelgi rohkem tükeldatud. On kolmas Eesti: eesti venekeelsed, kolmandik rahvast, kes on omakorda jaotatud eesti kodanikeks, vene kodanikeks ja kodakondsusetuteks. Neile on kolmikliit järjekindlalt järele andnud, kuni ühel päeval on kakskeelsus isegi Riigikogus. Räägitakse nende integreerumisest, kuigi nende juhid räägivad kahest kogukonnast ühes ühiskonnas. Sel juhul pole juttu ühtekuuluvusest, vaid hoopis lõhestatud Eestist!
Neljandaks Eestiks võiks nimetada "põikpäiseid" väliseestlasi, peamiselt läänes, kelle sõnastikus on ikka veel rahvusriik, õigusriik ja eetika. Nende ajaloolised ajurakud on takerdunud koduste arvates poolesajandi tagustele mälestusradadele. Väliseestlaste kohta üteldakse, et nad ei oska assimileeruda praegusesse Eestisse, et ei saa "asjast" aru. Seega on ka eesti ühiskonnas levinud põlastus väliseestlaste vastu. Kuid me peame sellest üle saama, peame jälle kokku sulama. Käega löömine mõlemalt poolt on vale samm.
Eestis ei taheta tunnistada, et kihistumise juured on lähiajaloos, mille uurimisest hoidutakse. Nõukogude mõttemall on juurdunud nii, et seda paari põlvkonnaga pole võimalik hävitada. Need "neli Eestit" on meie kõigi probleem.
Sellepärast on tingimata vaja ühtse riigi sümbolit - presidenti. President kui eesti rahva kokkukuuluvuse sümbol on oluline Eesti tulevikule. Nii peame kõik otsustama üheskoos, et president Rüütli ülesandeks on luua jälle ühtne eesti rahvas. Kui Rüütel oskab kolme neljandiku rahva usaldust osavalt ära kasutada - eesti riigi huvides ja tuleviku hüvanguks, oleme kõik - eranditult - talle palju võlgu.

Selmet elada üksteisele "ärategemises", sõlmime ühiskondliku kokkuleppe ja aitame selle läbiviimisele kaasa. Siin pole mõeldud põhiseadust, vaid tõelist ühtsust, mida saavad ainult luua "neli Eestit." Seda saab sisendada ja ergutada riigi sümbol - president. Kohustame Eesti uut presidenti selle teostumises. Ühiskondlik kokkulepe tähendab ühtset riiki, kus ei lehvi rahatäht ega punane kangas, vaid Eesti sini-must-valge rahvuslipp, millele oleme kord jälle ÜHISELT uhked.

Ühiskondlik kokkulepe tähendab riiki, kus ei lehvi rahatäht ega punane kangas, vaid Eesti sini-must-valge rahvuslipp, millele oleme kord jälle ÜHISELT uhked.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)