Kolm jõulusoovi: tarkust, tugevust, leplikkust!

URMI REINDE,      22. detsember 2004


Kas saadikud on oma rahva nägu või on rahvas oma saadikute nägu?

See küsimus hakkab üha enam vaevama, kui võtta üles sellel sügisel eriti teravalt lahvatanud teema poliitikute ja rahva vastasseisust. Kuidas saab oma riigi poliitikuid nii valimatult sõimata, nagu lubab endale meedia või nagu me isegi endale aegajalt lubame – peolauas, suitsunurgas, suvalises vestlusringis? Kellele on kasulik, kui üks rahvas enda valitud esindajaist lugu ei pea?

Viha ja sõim
Kõige kurvem aga on, kui vaadata lugupeetavat või soliidseks peetavat poliitikut ennast ekraanil või ajalehe esiküljel tigedust laiali laotamas, argumenteerimata väljendeid pildumas, hetkeski endale ette kujutamata, et äkki võtaks toone alla. Et vahetaks vormigi, kui see sisu just nii sülgepritsiv peab olema. Siis võiks meie, s.o rahvas, s.o auditoorium, endalt küsida, kas me oleme selle vahkviha tellinud. Tellinud hääletades, s.o poliitikut parlamenti saates. Või tellinud otse – ajalehte tellides, saamaks infot, fakte, arvamusi, kuid mitte manipuleerivat ajupesu.
Nii me vastastikku jaurame. Poliitikud kiruvad ja sõimavad üksteist, oma poliitilisi vastaseid ja mõnikord isegi oma erakonnakaaslasi, sest mis parata – absoluutne konkurentsiseadus, mis turumajanduses vaata et ainsa hoovana pidavat elu edasi viima, pressib järjest rohkem sisse ka inimsuhetesse.
Ajakirjandus aga viib läbi gallupeid, kust selgub, et 95 protsenti poliitikuist ei vääri usaldust, ning uuringufirmad tõestavad, et 40 protsenti valijaist ei kavatse üldse valima minna. Neile pole järelikult üldse poliitikuid vaja. Imelik, et meedia selle üle rõõmustab või koguni parastab – minu arvates on siin tegu riikluse kriisiga. Ja küsigem veel kord – kas see 40 protsenti peab ennast siis poliitikuist nii palju targemaks, töökamaks, andekamaks, et võtab õiguse käega lüüa? Või ehk võiks see paha poliitik seal ekraanil olla ka minu, s.o rahva nägu?

Riigist isu täis
Rahva ja poliitikute vastasseis on vana teema, kuid meie noores riigis võtab ajuti siiski värdvorme. Kui ajakirjanikud loevad palehigis poliitikute suutäisi ja n-ö rikaste toidulaualt pudenenud raasukesi, pannes niimoodi uuristades saadud terakesed tohutu kella külge, kuid samas ei oska öelda, mis hea seadus sel nädalal või sel sügisel parlamendis vastu võeti või mille poolest meie kõigi elu uuest aastast tänu vastuvõetud seadustele halvemaks või paremaks läheb, ajab selline siblimine muigama. Või küsima – kellele on õieti vaja, et inimesed vaimupimeduses viibiksid ega teaks, et nii parlamendisaadikud kui kindlasti ka suur hulk kohalikke poliitikuid siiski iga päev tublit tööd teevad. Selline erakordne arvamus võib ärritada keskkonnas, kus hea toon nõuab poliitikute laussõimu.
Olen oma tutvuskonnas pakkunud, et mine ja kandideeri ise. Saa oma hääled, saa valituks ja vea ise poliitiku koormat, kui see kerge on ja selle eest nii hästi makstakse. Mitte keegi ega mitte miski ei takista mitte ühelgi meie riigi kodanikul olla valitud ja esindada rahvast – seda rahvast, kellest 40 protsenti arvab, et talle pole oma riiki vaja. Sest siit edasi tuleb vägisi keelele sõjaväe-vanasõna variatsioon: riik, kes ei taha toita oma poliitikuid, peab õige varsti hakkama toitma võõrpoliitikuid.

Ei tea kuidas teie, kuid mina pöördusin tuttava raamatupidaja poole, et ta arvutaks minu pere sissetulekute puhul välja selle kuulsa 2% tulumaksulisa, mis nõudis parlamendilt unetuid öid ja millega üha räigemaid omavahelisi armastusväärsusi vahetav valitsusliit meid uuest aastast õnnestab. Ja siis võtsin kokku kulud, mis alates selle aasta 1. maist on üha tõusnud ja tõus jätkub veelgi, et täis saada see 2% tekitatud auk. Personaalne tulemus on negatiivne, millest järeldan, et 2005. aastal kaotavad kõik keskmise ja alla palgasaajad. Kui palk muidugi ei tõuse. Nii et igaüks juba omaenda rahakoti või pangaarve huvides võiks poliitikute tegemisi pingsamalt jälgida.

Nõuame palju, ent lepime vähesega
Kuid eestlane, see tänamatu valija, on jonnakas ja optimistlik. Ta oskab rõõmustada selle üle, et pere läheb hommikul tervena tööle ja kooli, ja ennäe imet, tuleb õhtul täies koosseisus ka koju! Ta rõõmustab, kui käed-jalad liiguvad, ja aegajalt poetab mõne pisara, kui näeb, et kellelgi läheb halvemini kui temal. Või poetab isegi mõne annetuse. Lõppkokkuvõttes oleme ju mõlemad ikkagi head inimesed, nii rahvas kui rahva saadikud. Mistõttu oleme mõlemad ära teeninud jõulusoovide täitumise.

1. Et rahval jätkuks tarkust valida, ja et saadikuil jätkuks tarkust valitseda. Uskuge, lugupeetavad rahvasaadikud, rahva hulgas on piisavalt palju neid, kes tarbivad tarkust nagu leiba!

2. Et rahval jätkuks tugevust oma saadikuilt nõuda, häda korral ise hakkama saada või siis järgmistel valimistel valikut muuta. Et saadikuil jätkuks tugevust oma lubadused täita ja mis eriti tähtis – jätkuks tugevust oma rahvale silma vaadata.

3. Ja lõpuks on meil kõigil vaja leplikkust või isegi andeksandmist, et üksteist taluda ja koos edasi minna. Nii või teisiti on see hetkel parim, mis meil on.
Muide, kõik need kolm soovi maksavad kokku null krooni.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (13)