Liisk on langenud

Kuidas aga hakata tootma kaupu, eriti aga neid, mis väga vajalikud, meie poliitikud ja valitsused ei tea. Seda näitas ka 14. mail ETV järjekordne „Foorumi“ jututuba, kus valitsuse ja opositsiooni esindajad pakkusid lahjat suppi isiklikest arvamustest ja oletustest. Ei olnud adekvaatseid hinnanguid ega lahendeid.

Vaataja-lugeja on ajakirjanduses vohava poliitikute populistliku eneseupitamisega harjunud, õigemini, kohandunud. Mis tal muud üle jääbki – ei saa ju uskuda kõiki neid kümne- või kuuepunktilisi ettepanekuid, riigikogulaste „palgakülmutusi“ ning nende vastikult eksponeeritud laste- ja emadearmastust jne jne. Sest need ettepanekud ei teostu, ja kui tehaksegi teoks, siis hirmsal hammaste kirinal.

Pajatades Eesti ärkamisest „nõidusunest“, kasutas Mart Laar Köleri allegooriat kohatult ja süümepiinadeta. Oleks veel, et enesekriitiliselt, sest Laari 1992. a. valitsus panigi sellele „nõidusunele“ aluse! Seda und süvendas Laar oma teise valitsusega (2000–2002). See nõidusuni, mida viimastel aegadel tunti kui „majandusimet“, on nüüd äkitselt degradeeritud kriisiks. Järsku selgub, et meil polegi kaasaegseid majandusstruktuure ja jätkusuutlikku energeetikat, isegi plaane mitte. See-eest teame Laari ja laarlaste vastutamatuid fiaskosid, mida nad ise nimetavad „ebapopulaarseteks otsustusteks“.

Kui nüüd tuleb taas Laar telefoorumile, et saada laiemalegi pildile, ja pakub, et Eestit päästab haldusreform ja riigi suurettevõtete „börsile viimine“, siis tekitab see pealtvaatajais vähemalt ettevaatlikkust ja hämmeldust.

Kõigepealt: kes pani 2001. a. käe ette siseminister Looduse radikaalsele haldusreformile? Vastus: peaminister Laar.

Teiseks: kas ei tähenda riigiettevõtete (Eesti Energia, raudtee, sadamad) „börsile viimine“ Eesti riigile majanduslikku lõpphoopi – Eesti muutumist anonüümsete firmade tütarfirmade konglomeraadiks? Tõeliselt võidaksid sellest „börsile minekust“ need eraisikud, kellele kuuluvad riigiettevõtete aktsiad ja kes aktsiaid „keerutavad“.

Hoidku jumal, õigemini, jätkuks rumalatel mõistust, et laarlaste viimasele vargustükile – enam pole midagi maha parseldada – käsi ette panna.

Et Mart Laari koerustükid võivadki korda minna, seda näitab segadus reformistide leeris. Sellessamas „Foorumis“ nägime viimase-aja-peaministripartei esindajat, kunagist raudset tüdrukut ja intriigimeistrit kohe-kohe eksamil põruva kooliplikana, kel peast pühitud kõik tuubitu. Näitsiku sõnul päästvat Eesti majanduse uus töölepinguseadus. No tore oleks...

Pole siis ime, kui keskerakondlane Jüri Ratas rääkis vaikides ja roheline Marek Strandberg läks, nagu ikka otserünnakule, soovitades erakorralisi parlamendivalimisi (elektritootmise „tuuleveskeid“ muidugi ka!).

Näib, et õigem oleks siiski lasta sel valitsusseltskonnal vanker lõpuni vedada, kui see õnnestub. Kerge ei saa see olema ei neil ega ka rahval.

Nagu näeme, hoiab valitsus kokku eelkõige sotsiaalsfääri arvel - tervelt ühe miljardi kolmest miljardist. Aga need on alles õied, küll tulevad viljadki! On’s need noore riigi eksimisvalud? Seda kah!

Praeguse sügava kriisi põhjused on aga hüperliberalistlikus riigipoliitikas, kus eliidi ja parteide huvid on seatud ühiskonna huvidest kõrgemaks. See kriis oli sisse programmeeritud juba Laari esimesse valitsusse, oli igal hetkel kuni tänaseni aimatav ja isegi nähtav. Ainult et seda ei tahetud ega taheta veel tänagi näha. Paljud inimesed lubavad endale ikka veel luksust pidada praegust peaministrit kangelaseks, kes võitis Pronksmehe. Seda muidugi, aga ta lõikas läbi ka väikese kaubandusriigi transiidi...

Iseseisva väikerahvana võime kanda eneseväärikust iseendas. Mõnel juhul seda ka välja näidata, aga mitte alati. Tõttki peame sageli hoidma iseendas. Kuid keegi ei takista rääkida tõtt isekeskis. Alustagem tõerääkimist kasvõi sellest, et mingit majandusedu pole meil olnud.

ANTS METSLA, Vändra, Pärnumaa

Jaga |