XX sajandi lahendamata mõistatus

HILVI BERGMANN,      03. detsember 2003

Kes siis ikkagi mõrvas president Kennedy?

22. novembril möödus 40 aastat USA 35. presidendi John Fitzgerald Kennedy mõrvamisest Dallases. Ehkki Warreni mõrvauurimiskomisjoni väitel oli tapjaks Lee Harvey Oswald üksi, usub umbes 80% ameeriklastest vandenõuteooriat - et tapjad oli rohkem kui üks ja Oswald sobis hästi ette söötmiseks.
Kolmapäeval, 20. novembril 1963. aastal otsustas president Kennedy ujuda Valge maja basseinis. Oli keskpäev. 46aastane president suundus paksus hommikumantlis ja plätudes ujumisbasseini oma lähimate abiliste, nn Kennedy iiri maffia - O´Donnelli ja Dave Powersi - saatel. Mõeldud oli ühendada meeldiv kasulikuga - ujuda ja arutada eelolevat sõitu Texasesse, sealjuures ka Dallasesse. Dallasesse kogunenud ultrakonservatiivid olid väga sõjakalt meelestatud. Linnas levitati Kennedy näopildiga lendlehti, millel oli kiri "Tagaotsitav reetmise pärast". Salateenistus nõudis visiidi ärajätmist. Senaator Fulbright, Arkansasest pärit lõunaosariiklane, hoiatas presidenti: "Dallas on ohtlik koht. Parem sinna mitte sõita." Pärast Texase visiiti pidi asepresident ja teksaslane Johnson esinema kõnega, milles olid sellised sõnad: "Tänu jumalale, mister president, jõudsite elusast peast Dallasest tagasi!"
Presidenti piinasid samuti sünged eelaimused. Mõni nädal enne visiidi algust kirjutas tema hea sõber sõjapäevilt stsenaariumi amatöörfilmile, kus pidid mängima nii Kennedy, tema naine Jacqueline kui ka lähimad sõbrad. President valis endale sellise kangelase rolli, kellest saab terroriakti ohver …

President pidas macholikkusest

Kuid miski ei mõjutanud presidendi otsust. Pigem toitsid need soovitused tema kangekaelsust. Texasesse viis teda ka poliitiline vajadus. Ilma võiduta selles osariigis oleks tema teistkordne valimine muutunud problemaatiliseks. Kuid peamine põhjus peitus tema iseloomus - president hindas üle kõige isiklikku mehisust.
O´Donnell puudutas uuesti presidendi julgeoleku teemat, kui nad jõudsid basseini äärde: "Mister president, salateenistus on selle vastu, et te sõidaksite lahtises masinas." Presidendi iseloomus domineeris aga julgus, mitte ettevaatlikkus, ja see nakatas kahjuks ka valvemeeskonda, kes peaaegu et lapselikult jumaldas oma patrooni.
"Kenny," vastas president, "kui ilm on selge ja vihma ei saja, sõidame me lahtises masinas. Ja palun, on parem kui salateenistuse agendid ei jookse limusiini kõrval. Las politseinikud mootorratastel hoiavad samuti kaugemale. Ma tahan, et kõik need Texase eided näeksid, kui ilus on minu Jackie."
Kõik edasine käis aga neile sõnadele risti vastu. Seda basseini tohtisid kasutada veel ainult Johni vennad Robert ja Ted ning juba mainitud iiri maffia. Ruum oli varustatud audiosüsteemiga, laudadel basseini ääres seisid alati alkohoolsed joogid. Seinu ehtis kunstnik Lamotti mosaiik "Päikeseloojang Virginia saarte kohal". Dave Powers avas ukse, mis ühendas basseiniruumi võimlemissaaliga, kust astusid välja kaks noort naist, keda salateenistus nimetas Fiddle´iks ja Faddle´iks. Üks neist töötas presidendi isikliku sekretäri, teine aga pressisekretäri juures. Fiddle ja Faddle saatsid alati presidenti tema väljasõitudel ja olid tema käsutuses ükskõik mis ajal nii päeval kui ööl.
Kennedy ja tema mafioosnikud läksid ujuma. Nagu kirjutab ajaloolane Edward Klein: "John Kennedy andis Fiddle´ile ja Faddle´ile korraldusi, mida nad peavad tegema, sama tooniga, millega käskis O´Donnellil ette anda lahtise limusiini …" See oli veel üks Kennedy macho-imago ilminguid. Riigisekretär Fred Dattoni sõnul "oli ta nagu jumal. Ta võttis ette igaühe, keda tahtis, ükskõik mis ajal, kui ta tahtis …" Paljude nimesid Kennedy isegi ei teadnud ja ei jätnud meelde, vaid võttis nad kokku ühise nimetaja alla "kullake". Ühe sellise "kullakese" sõnul käitus Kennedy justkui Mussolini, öeldes talle: "Mul on aega ainult viis minutit. Seina äärde, sinjoora!"

Salateenistus ei jõudnudki magama minna

Neljapäeval, 21. novembril lendas Kennedy koos abikaasa Jacqueline´iga lainer BBC-1 pardal San Antoniosse. Sealt sõitsid nad edasi Houstonisse ja Fort Worthi, kus ööbisid hotellis Texas enne edasisõitu Dallasesse.
Samal ajal lõbutsesid salateenistuse agendid linna pressiklubis. Võtnud mõned joogid, kolisid nad üle teise klubisse Cellar Coffee House´i, kohta, kuhu nad ei oleks tohtinud teenistuses olles sattuda. Nad istusid sel kella kolmeni hommikul, mõned kella viieni. Hiljem kinnitasid agendid, et ei joonud rohkem kui poolteist drinki ja narkootikume ei puudutanudki. Kuid keegi neist ei kandnud administratiivset karistust. Salateenistuse juht selgitas seda liberaalsust Kennedy mõrva uurinud Warreni komisjonis üsna kummalisel moel: tema agentide karistamine jätnuks mulje, et nad "on süüdi 22. novembri traagilistes sündmustes". Veel kummalisem oli komisjoni liikmete käitumine - nad oli selle selgitusega nõus.
Niisiis, sel saatuslikul päeval valvasid presidenti välja magamata ja pohmellist toibumata agendid, ja see tunnistati normaalseks. Nende ettevalmistav tegevus Dallases oli allpool igasugust kriitikat. Nad ei vaevunud üle vaatama hooneid, mis seisid presidendi marsruudil, kuigi Kennedy ise ütles veel Fort Worthis: "Nendest majadest võib kogu ümbruskonda tule all hoida." Kui ka Jacqueline avaldas talle oma kahtlusi, siis selle asemel et teda rahustada, Kennedy hoopis nõustus temaga. "Me rändame ringi mööda hullumeelset osariiki. Siin annab iga öö võimaluse president maha lasta. Selleks on vaja ainult revolvrit portfellis kanda," ütles ta. Nende sõnadega imiteeris ta oma parema käe sõrmedega püstolit ja tegi näo, nagu laseks ta. Pärast pausi ta jätkas: "Pärast seda kui mõrvar on presidendi maha lasknud, võib ta revolvri ja portfelli ära visata ning sulanduda rahvahulka."

Just nii käituski Lee Harvey Oswald

Kuid see ei toimunud mitte öö tintmusta pimeduse katte all, vaid päeval, päikesest üle valatud Dallase tänavatel. Ilm oleks nagu vandenõust osa võtnud. 22. novembri hommikuks olid hajunud pilved, mis rippusid linna kohal, paistis päike ja jõustus presidendi käsk sõita lahtises autos.
Presidendi korteezh liikus aeglaselt "vihkamise linna" tänavatel, mis olid täidetud rahvaga. John ja Jacqueline Kennedy istusid esimeses autos tagapingil, klappistmetel nende ees aga Texase osariigi kubernaator John Connally ja tema kaasa Nellie. Kennedy oli nagu alati ilma peakatteta. Jacqueline´il oli seljas Coco Chaneli roosa kostüüm, kubernaatoriproual aga sama värvi Neiman Marcuse tualett. Sel hetkel pidas Nellie Connally maailma kõige suuremaks katastroofiks seda, et nad mõlemad olid valinud roosa värvi. Esimene leedi hoidis käes kimpu punaste roosidega, kubernaatoriproua aga kollaseid roose, Texase sümbolit. Mõned minutid hiljem värvusid ka need roosid punaseks.
Rahvahulk, ligikaudu 250 tuhat inimest, oli vastupidiselt ootustele meelestatud sõbralikult.
"Härra president, te ei saa eitada, et Dallas armastab teid," ütles Kennedyle Nellie Connally.
Need olid viimased sõnad, mida president kuulis…
Oma äsja ilmunud raamatus "From Love Field" jutustab 84-aastane proua Connally sellest traagilisest päevast: "Me kõik olime natuke üle 40 aasta vanad. Me ei arvanud, et oleme midagi maailmale võlgu. Me arvasime, et kogu maailm kuulub meile ja me olime valmis seda alistama." Kennedy armastas tsiteerida Shakespeare´i Richardit: "Maailm - see on pärlikarp ja ma avan ta oma mõõgaga …"
Ekstaasis rahvahulgale vastas Kennedy rahulolevalt naeratades. "Ta naeratas oma ilusat naeratust," meenutab Nellie. See ilus naeratus muutus sekundi murdosa jooksul surmagrimassiks, kui presidendi Lincoln oli jõudnud Elmi ja Houstoni tänava nurgale. Kell 12.30 kõlasid lasud kooliõpikute hoidla kuuendalt korruselt, kuhu jäid maha suurekaliibriline optilise sihikuga vintpüss, sõrmejäljed ning hommikusöögi jäänused, ja Grassy Knolli tänava poolt.
Ühe versiooni järgi tabas kuul presidendi pead paremalt poolt ja ta kukkus oma naise käte vahele. Teine kuul tabas kubernaator Connallyt. Teine versioon, ametliku raporti oma, aga annab kuulile säärase teekonna: kõigepealt tabas see presidenti selga ja väljus tema kõrist, tabas siis kuberner Connally paremat külge, läbis tema rindkere, väljus parema rinnanibu alt, läbis kuberneri parema randme ja haavas teda vasakusse reide. Kahtlejate arvates oli tegu siiski vähemalt kahe kuuliga.

Purunes ilus legend

Kõik järgneva jäädvustas vapustatud inimkonnale keegi Dallase ettevõtja Abraham Zapruder amatööri filmikaameraga. Selle lühikese, algul erutusest, hiljem shokist värisevate kätega üles võetud 26sekundilise filmilindi käes on purustamatu näidatavuse rekord.
Piisas kahest - või kolmest? - kuulist, et puruneks ilus legend.
"Jumal hoidku, nad tapavad meid kõiki," karjus paanikast haaratud kubernaatoriproua. Hiljem üritati neid sõnu interpreteerida kui asitõendit sellest, nagu oleks "vandenõu" olnud ette teada. "Kogu auto oli üle külvatud mingite veriste osakestega (presidendi aju ja pealuu). Auto, meie riided, kõik," meenutab Nellie. Ööl pärast seda sündmust läksid tema juuksed halliks. Nellie pooldab kolme kuuli versiooni, tema abikaasa uskus aga kuni surmani, et teda ja presidenti tabasid eri kuulid.
John Kennedy, kolmekümne viies USA president oli olnud ametis kaks aastat ja kümme kuud.
Umbes kaks tundi hiljem andis presidendi lennuki Air Force One´i salongis nutva föderaalkohtuniku ees ametivande Lyndon Johnson kui uus president. Tema kõrval seisid murest murtud proua Kennedy, seljas veel seesama verest läbiimbunud kostüüm, ja proua Johnson.
USA kongressi raamatukogus, maailma suurimas, on Kennedy mõrva versioonidele pühendatud kõige pikem trükiste indeks - 900 lehekülge Warreni komisjoni raportit ja muu. Kõik need jaotatakse oma mitmekesisuses kaheks: ametlikeks ja mitteametlikeks. Paljuköiteline ametlik versioon kõlab nii: presidendi tappis üksikisik, vandenõu puudus. Mitteametlik on värvikam: Kennedy tappis Ameerika maffia, ta oli LKA ja FJB, Texase nafta- ja terasemagnaatide, Kuuba liidri Fidel Castro ja asepresident Johnsoni vandenõu ohver. Loetud on neid versioone suure huviga nagu detektiive, kuid puudub endiselt motiiv.
Kes siis lõppude lõpuks tappis Kennedy?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)