Nädala juubilar – Valli Lember-Bogatkina 85

Ralf R. Parve,      01. november 2006



30. oktoobril juubelit pidanud kunstnik Valli Lember-Bogatkina on kogu elu joonistanud, vähemalt nii kaua, kui ta ise mäletab. Kohe pärast Tallinnas Hiiu algkooli lõpetamist asus ta 14-aastaselt õppima Tartus Pallase kunstikoolis ning seejärel Tallinnas Riigi Kunsttööstuskoolis.
Vaatamata sellele, et Valli Lember-Bogatkinat tuntakse eelkõige akvarellisti ja monumentaalmaalijana, on ta jätkanud joonistamist läbi kogu oma kunstiloome. Tal on kümneid ja kümneid joonistusplokke, albumeid, kaustikuid, märkmikke, kust võib leida esmaseid visandeid nii üdini omasest Karepast, tema suvekodust, kui ka Tallinnast, tema talvekodust, perekonnast ja sõpradest, aga samuti reisidest mööda Venemaad Volgast Kaug-Idani, Kesk-Aasiast, Kaukaasiast, Skandinaaviamaadest Musta mereni, Kuubast ja Sri Lankast.
Kunstikuraator Reet Varblane on kirjutanud: "Valli Lember-Bogatkina joonistused on omamoodi subjektiivne ajastu reportaazh: 1940ndate malbete looritatud pilgu, kuid iseteadvalt intensiivse kehaga naised ning hoolikalt ennast kontrollivad mehed, 1950ndate tõsised töökad mehed-naised ning sügava sisemise soojusega jäädvustatud lapsed, 1960ndate teravalt karakteersed tüübid, 1970ndate pisut nukulikud noored kaunitarid ja sisemiselt kaunid vanemad naised ning jõuliselt dünaamilised mehed..."
Üks kirjandusprofessor ja kunstniku kaasaegne on aga kinnitanud, et Valli Lember-Bogatkina oli Stalini isikukultuse viimane ohver Eesti NSV-s. Nimelt 1950. aastal valmis tal „Estonia" teatrile mosaiikpannoo "Lähme suurele peole". See oli tehniline jõunumber ja omas ajas tõsine kunstiline saavutus, mis paiknes teatri puhvetiesise jalutusruumi otsaseinal. Mosaiik kujutas rahvariides pidulisi lauluväljakul. Mõistagi lehvisid seal ka punalipud, millest ühel oli sõõri sees Lenin ja teisel Stalin. Teadjate kinnitusel anti kunstnikule pärast NLKP XX kongressi ja Stalini isikukultuse paljastamist 1956. aastal korraldus Stalin lipu seest eemaldada. Kunstnik olla ajanud redeli püsti ja asunud Stalinit lipu seest välja nokkima. Ent parkett oli libe, puuredel kunstnikuga hakkas libisema ja kukkus koos temaga põrandale. Valli Lember-Bogatkina olevat murdnud kukkudes jalaluu, ja nõnda saanudki temast Stalini isikukultuse viimane ohver Eestis. Kas lugu tõele vastab, ei tea, ent kuulsate inimestega kaasneb ka põnevaid legende.
Valli Lember-Bogatkina puhul võib kõnelda sürrealistide ideaalist – automatistlikust joonistusest kui ainsast vabast eneseväljendusest –, aga samas on tema puhul õige rõhutada ka lausa viimse kui detaili läbitöötamist, viimistlemiskirge. Seetõttu ei saa mööda ka tehnikast: ta kasutab pliiatsit, sütt, pastelli, isegi akvarelli kui joonistust. Ta on jäänud joonistamisele truuks, sest selles on isiklikku puudutust, kunstniku kohalolekut.
Juubilar on aktiivne ja tegus. Oktoobri algul avas Kohvrigalerii oma kolmandal sünnipäeval 17. näituse, kus pakuti meeldivat üllatust. Galerii aukülaliseks oli Valli Lember-Bogatkina, kes koos taani kunstniku Christian-Ivar Hammerbeckiga esitles ühisnäitusel "Trollid nende elus" oma temaatikalt kokku sobivaid töid. Vaadata sai Lember Bogatkina trolle koos Hammerbecki 2005. aastal maalitud trollimaastikega.
Kuni 24. septembrini oli Viljandi Kunstisaalis Valli Lember-Bogatkina juubelisünnipäeva puhul näitus "Kuumas Kuubas ja põhjamaises Norras". Viljandi "Sakala" kinnitas tõsiasja, et "tegemist on raugematu energia ning mitmekülgse loomelooga eesti kunsti grand old lady akvarellidega".


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)