Peksuga armsaks ei saa

Veel panevad imestama lapsevanemad, kes karistavad oma lapsi selgeks õppimata muusikapala või lugemata raamatu eest. Ju nad siis arvavad, et tänu sellele tekib lapsel suur armastus muusika või kirjanduse vastu. See aga hoopis kaob pikkadeks aastateks, kuni ununevad vanemate kasvatusmeetodid. Need meetodid ei suuda fantaasiat arendama, vaid võtavad ja likvideerivad selle täielikult. Loomulikult pole siis vaja ka imestada, et rõõmu asemel, mida peaks andma kokkupuude imekauniga, tönnib teie lapsuke klaveri taga.

Möödunud teisipäeval (28.07.09) rõõmustasid meie tuntud raadiohääled Keeleseaduse uue täienduse üle, mis lubab nüüd kolleege karistada eksimuste eest suulises kõnes. Kohe päraste neid avaldasid oma arvamust ka Eesti Keele Instituudi esindajad. Nad kutsusid üles uut etappi võitluses keelepuhtuse eest alustama valedest siltidest. Uut etappi, kuna siiani olid kontrollijate kotkapilgu all eelkõige vene koolide õpetajad ning kassiirid kauplusest Maxima.

Arutleda, kas on tarvis tunda selle riigi keelt, kus sa elad, on lihtsalt ebaviisakas. Nagu on ebaviisakas ka see, kui meie riigiraadio ja -televisiooni saatejuhid teevad oma emakeeles tõsiseid vigu. Kuid tundub kahtlane, et eetris vahele jäänud ja trahvitud räpasuu hakkab äkki õigesti rääkima. Kakskümmend aastat ei osanud rääkida, siis aga sai ata-ata ja võttis kohe aru pähe?

Keegi ei kahtle selles, et eesti keelt on tarvis säilitada. Küsimus on vaid, kuidas. Puhastus, kontroll, rikkumised, karistus, keelerepressioonid – niisugune haiglane aura on selle ilusa ja unikaalse keele ümber tekkinud. No mis siis ikka nende reklaamsiltidega teha. Hotel on, nagu öeldakse, ka Aafrikas Hotel. Ma millegipärast ei usu, et suurem osa eesti rahvast on sellise kirjaviisi pärast arust ära.

Kui küsida suvaliselt Eesti töötult, kas ta on nõus karistamise organiseerimiseks välja andma üle 5,5 miljoni krooni (aga just selline oli Keeleinspektsiooni möödunud aasta eelarve), on vastus kõigi eelduste kohaselt ühene. Maxima omanikud võiksid teha eksperimendi. Nad võiksid panna igas kaupluses ühe kassa juurde plakati „Siin teenindatakse ainult heas eesti keeles“, et vaadata, kui palju pikem saab seal järjekord olema. Tulemus on kindlasti ettearvatav.

Kusjuures välismaised turistid, kes meile, muide, raha toovad, satuvad täielikku segadusse ühe lühikese sõna peale – parkla.

Alles hiljuti oli ühes kohalikus ajalehes artikkel, mille mõte oli enam-vähem selline, et eestlastel on eneseteadvuse kriis. Autor arutles kogu eesti rahva nimel selle üle, mida veel välja mõelda, et ennast paremini teadvustada. Raske on ennast tagasi hoida ja mitte soovitada, et jätke see õnnetu keeleseadus rahule.

Samas on üks teine seadus niisama vana kui maailm: püüdke teha nõnda, et nii omad kui ka võõrad lapsed armastaksid eesti keelt ja seepärast seda ka rõõmuga õpiksid. Et nad loeksid tõeliselt häid raamatuid ning suhtuksid hoolivalt nii enda kui teiste rahvaste kultuuri ja ajalukku. Ärge karistage neid nende eksimuste pärast ning ärge hirmutage neid.

Äkki see toimib...

TATJANA MERKULOVA

Ajakirjanik

Jaga |