Nädala juubilar HELGA NÕU 80

Nii kõlab kirjanik Helga Nõu üks mõttetera raamatus „Elu täis üllatusi“, kus koos maalid ja mõtted aastatest 1956–2009. Need aforismid ei iseloomusta minu jaoks niivõrd pilte, kuivõrd kirjanikku ennast, tema võimet tabada olulist vaimukalt ja vallatult.

Helga Nõu pole kunagi sekkunud argipoliitikasse. Või kui, siis ainult kerge irooniaga, nii et ükski innukas vaidleja ei leia tema väidetes kahjuks (või õnneks?) oma veendumustele täit kinnitust, vaid naerdakse pigem leebelt välja – näiteks tekstiga, mis lisatud iseloomustama kassimaali:

 „Tume näovärv on au sees:

siiami kass

Ameerika president

Martin Luther King

I had a dream

Millest unistab eestlane?“

Helga tabavad ütlemised lõikavad Tallinnas Raua tänava koduköögis abikaasa monoloogid läbi terava leivanoana, aga igaüks saab varsti jälle kätte uue jutuviilu ja võib oma arvamust nautida, teisi pikemalt kuulamata ja iseendale kindlaks jäädes. Perenaine on ainus, kes oskab kannatlikult kuulata. Seepärast pole tema raamatud täis enesekindlaid monolooge, vaid mõttelisi kukerpalle, aga veel olulisem on see, et need on täis kirjanduslikke üllatusi.

 Helga ja Enn Nõu pole julgenud grafomaaniks nimetada isegi suurimad väliseestlaste põlgajad, kes eales ei loobu põgenenud eestlasi just nimelt „väliseestlasteks“ nimetamast – vankumatult vastandades neid kodueestlastele. Enn Nõu on pidanud vist peaaegu kogu elu vankumatut võitlust sõna „väliseestlane“ vastu, Helga piirdub pilklikult imestava pilditekstiga:

 „Üle mere kord läksin

üle mere tulin tagasi

ja ühekorraga

sain väliseestlaseks.“

 Jah, nii see oli. Nõukogude Eestis põlatud väliseestlasena sai Helga Nõu 1960-ndatel skandaalselt kuulsaks ka Rootsi eestlaste seas kui mässuline noorkirjanik. Mind vaimustasid juba stagnaajal tema psühholoogilised romaanid „Kass sööb rohtu“ (Lund 1965, Tallinn 1991), „Kord kolmapäeval“ (Lund 1967, Tallinn 1993), „Tiiger, tiiger...“ (Lund 1969, Tallinn 1990), „Paha poiss“ (Lund 1973, Tallinn 1990), mida Eestis tookord osta ei saanud, kuigi kõigis neis teostes leidus tõelise maailmakirjanduse hõngu ja mitte midagi poliitilist. Eriti poliitiliseks oli Nõukogude propaganda poolt muudetud küll abikaasa Enn Nõu. Aga eks oli „poliitiline“ üleüldse sündida eestlasena, olgu siis kodu- või välismaal!

 Ja nii on see kahjuks jäänud, kuigi Balti ketis seistes loodeti ja hõisati meile teistsugust – mitte poliitiliste mutrikeste – saatust.

 Helga Nõu jälgib võimuvõitlusi vaid eemalt, nagu see on kohane kolme lapse emale ja mitmekordsele vanaemale, kes ei tohi riskida, et tema pannkoogid seepärast küpsetamata ja supid keetmata jäävad, kui kusagil järjekordselt sõimeldakse või lausa sõditakse. Põgenemine lapsena üle mere Rootsi on teda muutnud realistlikuks romantikuks või ka romantiliseks realistiks. Ta ise muigab:

 „Seitsmendasse taevasse ja põrgusse

Viib üks ja seesama tee

Vahe ainult suunas

Kui astud lifti

Vaata et vajutad õigele nupule.“

 Kohtasin Helga Nõud aastal 1980 Stockholmis, kui mul oli veel väljasõiduõigus. Hiljem enam polnud, sest ma ei osanud olla sama arukalt vaikiv kui Uppsala naiskirjanik. Argioludega ei tasu sõdida, tuleks sündida õigel ajal õigesse riiki – või siis suu pidada. Helga Nõu ütleb:

 „Ei ole meie seltskonnalõvid

Ega ammugi mitte salongilõvid

Lõviosa ajast vaikin sel ajal

Kui mu kaasa

Lõvilõugu lõksutab.“

 Selles lauses on koos nii Helga Nõu argifilosoofia kui ka suhted fanaatiliselt eestimeelse abikaasa Enn Nõuga. Fanaatikuks, nagu ka kirjanikuks, saadakse vist samuti tänu Fortunale. Igatahes on nad mõlemad kirjanikud ja Enn Nõu mahukat romaanitriloogiat on tunnustatud ka Jaan Krossi nimelise kirjanduspreemiaga, mis lisab eluloole kaalu ja kaalukust. (Enn Nõu juubelilugu siinsamas rubriigis ja sama autori sulest ilmus 2. oktoobril 2013 – Toim.)

 Helgal pole samuti puudu kirjanduslikest võitudest, aga ta on lisanud kirjandusse vähem kaalu, rohkem mõtteteri ja eriti rohkesti armastuse aroomi, mis on teatavasti täiesti kaalutu nähtus, kuid nii südantliigutav, hingeminev, õhkutõstev...

 „Ei ole lõppu

Ei ole algust

Ilma pimeduseta

Ei ole valgust.“

Ja veel:

„Inimesed elasid väikselt ja vaikselt

Varesed kraaksusid

Inimvaresed“

 „Inimvaresed“ (Stockholm 1993, Tallinn 1994) on, muide, ka üks kirjaniku murrangujärgseid paremaid romaane, kuigi rohkem on temalt vabas Eestis tellitud noorsooraamatuid. Olgu tänatud tellija – kirjastus Atlex, kuigi tellimustööle läks vahepeal peaaegu kogu kirjaniku aeg. Nooruslikud teosed on leidnud otsetee lugejate hinge ja südamesse, saanud tunnustuse osaliseks isegi Lätis, kuhu eesti tõlkekirjandusel harva asja.

 Kirjanduslik leidlikkus paneb Helga Nõu ande särama juba alates pealkirjadest! Peenutsev tavakirjanik ei julgeks ju seada raamatukaanele käsklust „Pea suu!“. Või siis ka soovitust „Tõmba uttu!“. (See hoogne raamat ilmus küll juba 2001. aastal kirjastuses Kupar.) Peakangelane pakub siin välja lihtsa eduvalemi: „Rääkisin teile ka, et otsin NIPPI, kuidas edukaks saada. Nüüd mõtlen, et äkki kurgikasvatus ongi see nipp. Tähendab, et kui üks asi rappa läheb, tuleb leida teine. Nipp ongi, et leida uus nipp, kui te must aru saate. Et mitte luuseriks jääda! Tšau ja hüvasti!“

Helga Nõu sündis Tartus 22. septembril 1934. Ta on taas tagasi kodumaal.

 REET KUDU

Jaga |