Hajamõtteid ajast

HELVE SINIORG,      26. september 2001



Saabuvad neljakümnendad eluaastad. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas oma käe järgi. Külla minemine enam ei kõlba, külalisi vastu võtta pole samuti erilist tahtmist. On saabunud esimene surm.

Meil on kellad, me mõõdame aega sekundeis, minuteis, tundides; me tõuseme hommikul, teeme oma toimetusi, mõtleme oma mõtteid ja juba ongi käes õhtu, aeg kaheksaks tunniks välja lülituda. Ja taas on hommik ja taas möödub kevad, suvi, sügis, talv. Jõulukellade helin teatab, et aastaring hakkab täis saama. Nii aasta-aastalt.

Kellaga elu pikkust ei mõõda

Juutide jumal mõõtis inimese elueaks seitsekümmend aastat, mõnele antakse vähem, mõnele rohkem. Ja ometi pole elu aeg ainult kella ja kalendriga mõõdetav. On veel üks nähtamatu komponent, mida me isegi ei teadvusta. Võib-olla on selle nimi mahtuvus? Lineaarselt võttes on seitsekümmend aastat ju vaid ajakilluke minevikku ja tuleviku vahel nagu laulusalm teatab: "tühisuste tühisus". Ometi on see kübe meie jaoks tohutu suur ja tähtis, iga inimese jaoks ainukordne isegi juhul, kui ta peaks uuesti sündima.
Ameerika filmi "Tagasi koju" vaadates adusin järsku selle varjatud ajakomponendi olemasolu ja olemust. (Isegi mõnes ameerika filmis võib leida võlusõna või võluvõtme!) Iga inimene elab oma ajastus, mis on kronoloogiliselt piiritletav, ja oma maailmas, mis võib üldse mitte mahtuda piiritletud ajastu raamidesse. Iga möödunud aegade tõeline kunsti- või kirjandusteos, iga pilk, mida me nende autorite silmade läbi oleme möödunud ajastusse heitnud, on sealt midagi meie omaks teinud: me oleme selle läbi elanud, see on saanud osaks meie OMA MAAILMAST.

Maailma endaga alati kaasas

Seda maailma kanname alati endaga kaasas, ükskõik kus me ka ei viibiks ja kus poleks meie ulualune. See on suletud ruum, mis kuulub ainult meile enestele, meie individuaalne energeetiline territoorium. Aistingutest, tunnetest, lõhnadest, armastusest, meid ümbritsevate lähedaste inimeste tunnetest, meid ümbritsevate koduste asjade soojusest hakkame juba lapsepõlvest peale laduma oma maailma müüre ja vormima sisustust. Seinad ja katuse laome teismeeas, see on meie energeetiline ülivõimsuse aeg, siseviimistluse ja disainiga tegeleme kolmekümnenda eluaastani. Senimaani oli see olnud külalislahke poolvalmis kodu, mille uksed ka uudishimulike vähetuttavate ees avanesid, nüüdsest kutsume vaid valituid ja hakkame uisapäisa omandatud, stiiliga kokkusobimatut kola välja viskama. Saabuvad neljakümnendad eluaastad. Kõik on justkui olemas, kõik on paigas oma käe järgi. Külla minemine enam ei kõlba, külalisi vastu võtta pole samuti erilist tahtmist. On saabunud esimene surm.

Väike on see minu universum

Sellest ärgates ja ust avades tajud korraga oma maailma väiksust võrreldes suure maailma, terve maailmaruumi suurusega. Sa tajud SÜSTEEMI. Lööd oma maailma ukse tagantkätt kinni ning sammud mööda laia treppi üles kõrgele-kõrgele vaateplatvormile (observatooriumi, laborisse, arvutuskeskusesse), lülitad oma kompuutri sisse, tunded välja ja hakkad külmalt analüüsima.
Mitmeaastase tiheda töö järel jõuad justkui lahendini, kuid su kompuuter ütleb, et see pole veel tõeline lahend, sest su lähteandmed on vananenud, ja annab viite uutele lähteandmetele. Saad need kätte ja püüad nende läbi uuele lahendile jõuda, ent su kompuuter ei võta uusi lähteandmeid vastu ja lülitub välja. Kiibitsed noorema põlvkonna kompuutrite juures, ekraanil vilgatavad andmed, et sind, sinu tõekspidamisi, sinu põlvkonda, sinu ajastut ei ole üldse olemas! Koputad kolm korda ehmatusest vastu lauda, vaatad edasi ja ennäe - lahend käes! Nii kosmiliselt lihtne nagu maailmaruum külm, kõle ja elutu. Kummaline, kuid sa tead, et see vastus oli olemas ka sinu kompuutris, kuid selleni jõudmine oli mingitel muudel kosmilistel põhjustel blokeeritud kui inimeksistentsi ohustav. Uue põlvkonna kompuutritel on blokeeringud maha võetud, nad on absoluutselt vabad.

On siis arvutiaju valmis ja lõplik?

Vaatad kummastusega seda imevärki ja küsid, kas see kompuutrimudel on nüüd viimane ja lõplik? Oh ei, vastatakse, vaba kompuuter töötab välja üha uusi ja efektiivsemaid mudeleid, mis võimaldavad ikka andmemahukamaid, kiiremaid ja õigemaid lahendeid taas uute kompuutrimudelite tootmiseks, mis omakorda… MILLE NIMEL? Kuidas palun? Ma küsin, mille nimel?
Aga armas vanake, vastatakse sulle, me ju rääkisime teile selges eesti keeles, et blokeeringutest vaba kompuuter töötab välja ikka uusi ja võimsamaid, kosmilisi lahendeid võimaldavaid mudeleid, tänu sellele koguneb meie kätte hulk kosmilisi kogemusi, see tähendab teadmisi, mis omakorda tähendab VÕIMU.
Kas nüüd on arusaadav? Jah, loomulikult, aga ikkagi MILLE NIMEL? No kuulge, nii ei küsita, see on lapsik, absurdne ja mõttetu. Võim on võim, õigus üleolekule, õigus rakendada sundi ja vägivalda, üksikisiku tasandil on võim nauding. Ja kuna see on nauding, siis stimuleerib see üksikisikult oma võimu laiendama selleks, et naudingut suurendada, ja selleks on tal tarvis ikka suuremat ja suuremat hulka infot, mida võimaldavad talle ikka uued ja uued, üha võimsamad kompuutrid, mida tulevikus saab otse ajuga ühendada. Seljaajuga arvatavasti, naudingu printsiipi silmas pidades.

Tahan välja, jätke uks lahti!

On veel küsimusi? Oh ei, oh ei, suur tänu teile, kõike head teile, loodetavasti pole absoluutselt vabad kompuutrid hullulehmatõveinfost lähtuvalt veel soovitanud veiseliha inimlihaga asendada, ehk saab veel uksest välja…Oeh!
Tõmbad kopsud värsket õhku täis, vaatad linna, ilma ja inimesi - justkui oleksid samasugused nagu eluaeg nähtud, aga justkui ei oleks ka. Justkui midagi peeglitagust virvendaks kõikjalt, mingi nihestatus, valesti fokuseeritus… Kuidas selles uues maailma kodu leida? Kuhu põgeneda? Kuhu sulanduda? Loodusesse?
Irisevate-sekeldavate väikekodanlaste pisikesse umbsesse maailma? Ahastusega tunned järsku, et selles võõras, absurdses maailmas ei olegi sulle kodu ehitamiseks enam kohta ega materjali, sind ennastki, veel vähem sinu püüdlusi ja tõekspidamisi ei ole selle maailma jaoks olemas.

Täissöönud eliidi silmitud näod hirmutavad

Avastusest tummana koperdad huupi edasi, pilk põrkamas eakaaslaste endasse sulgunud nägudele, täissöönud eliidi silmitutele nägudele, karvustatud-siidistatud kestadele, liikuvatele, läikivatele plekihunnikutele, mis võimaldavad kiiremini ja suuremas koguses kasulikke tehinguid sooritada ning sellevõrra rohkem naudingkuid saada. Võõras, võõras, kõik on võõras, minna pole kuhugi…Pikali!
Masendusest pimestatuna kukud vastu suletud ust. Midagi tuttavat, ammu unustatut kerkib meelde. Kuskil vist peaks olema võti…? Näe, ongi, justkui ainult sulle teada olevas müüripraos. Uks avaneb, astud sisse ja …hakkad suure häälega naerma. Sa oled ju oma kodus, oma ajas ja ruumis, OMA MAAILMAS! Selles, mida kogu oma noore elu vältel olid ehitanud ja sisustanud ja mille ukse sa suure maailma saladusi uurima tõtates olid unustanud. See oli sul alati olemas olnud, oli sind oodanud ja mitte kellegi võimuses ei olnud seda sinult võtta.

Panen kiirelt ukse kinni

Suled ukse ja võõras maailm lakkab olemast. Sind ei ole selle maailma jaoks olemas, maailma ei ole sinu jaoks olemas. Asjad on paigas, tasakaal taastatud. Lahendid on käes, sa ei vajagi enam selle maailmaga suhtlemist, võid piirduda vaid kaubanduslike tehingutega. Milline on kompuuterajastu kõhtjalgsete OMA MAAILM praegu või kahekümne aasta pärast, ei lähe sulle enam absoluutselt korda. Iga isendi OMA MAAILM on alati omaenda ehitatud, omaenda ainusikulisel vastutusel sisustanud, see on eraomand, püha ja puutumatu. Sinu aja ja maailma piirid on siin. Sa oled vaba. Lõpuks ometi vaba!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)