Pärast valimisi, enne valimisi

kahele poole rindejoont üksteist tapma, mõisatalli ligemist peksma, kaaskodanikke küüditama, kuhu-vaja-koputama, maad ja rahvast reetma. Nüüd ei suuda eestlased riigivalitsemises kuidagi üksteist sallida. Suure Tammsaare Tõe ja Õiguse taustal oleme nagu porikärbsed sõnnikuhunniku kallal siblimas, üksteist järades, ligemisele kaigast kodaraisse torgates ja talle auku kaevates, kõigest väest endale suuremat sitatükki kraapides, et selle otsas siis lõpmatuseni kraaksuda ainult oma arvamusi ja tõekspidamisi, arvestamata üldsuse vajadustega.

Vargamäelaste jonn ja viha kestavad ning aina suurenevad. Peaminister ennem roojab orupearulikult kaevu, kui Savisaarele kätt annab. Kõiges ja alati on ikka süüdi Savisaar: kui istub hobuse seljas, kõnnib tolle kõrval või kannab kabjakandjat oma turjal.

Aasta tagasi valis eesti rahvas enda hulgast parimad parempoolsed neljaks aasta enda üle valitsema. Nüüd on lahti kisa-kära ja mürgel, rahulolematus, streigid. Rahvaasemikud irvitavad rahva üle ja sülitavad tema hädadele, taovad uhkelt endale vastu rindu: rahvas valis meid, meie teeme seda, mida meie heaks arvame.

Jälle on Keskerakond süüdi: miks opositsioon midagi ette ei võta? Tehku Savisaar imet! (Imet oodati omal ajal ka mustanahaliselt messialt Obamalt, aga temagi oleks seda võinud teha ainult 1917. aastal, olles Lenini asemel Suure Oktoobri eesotsas, mitte aga 2010. aastal raisata oma annet ja energiat lõputult ahnete kapitalistidest pankurijurakate seismajäänud, roostes kellade üleskeeramiseks ja õigekssättimiseks.)

Eesti rahvas lagundas vägeva Nõukogude Liidu. Kui kreeklased lubasid korraldada rahvahääletuse, märgasid maailmapankurid püksid ära. Aastasadu allasurutud vene rahvaski suutis kõigutada kõigutamatu Putini muudatusi tegema. Kuidagi ei usutud, et ka orjameelne eesti rahvas suudab nii tugevalt ahelaid kõlistada, et igavesti väsimatu Peaminister väsis kohe ära ja haridusminister leidis raha õpetajatele palgalisaks. Ilma rahva toetuseta ei tee Savisaar, Obama ega Putin midagi ära.

Teisel päeval peale valimisi tuli vanem naisterahvas apteegist suure kisa ja vandumisega, et rohud on nii kuradima kallid ja et tema valis oravaid... Sotside musternäidis Nestor hääletas koos parempoolsetega selle seaduse poolt, mis sunnib täistöökohaga ja -ajaga miinimumpalgasaajat töötama 3 aastat, et saada kirja üks pensioniaasta, ja imestab tagantjärele, kuidas see saabki teisiti olla, kui palgavahed on nii suured.

Tööandjates lööb üha enam välja orjapidajate mentaliteet, sest töövõtjad on rõõmuga nõus neile pakutavate orjastavate tingimustega. Eesti emad hääletasid selle poolt, et nende vastsündinud jagataks kohe kastidesse: ühtedele 2300 krooni, teistele 32000 krooni. NATO lennukite ülelennud makstakse viimase sendini kinni, vaatamata sellele, et maapeal nälgib 25000 last ja inimesed seisavad kuid arstijärjekorras. Eesti rahva tohutu püksirihmapingutuse arvel võivad meie valitsejad ennast puhevile ajada ja üle Euroopa karjuda, kui kanged ja targad nad ikka on, jagades rahva higi ja vaeva ahnete pankurite põhjatusse rahapatta.

Eelpooltoodut arvesse võttes peaks nagu kõik korras olema.

Aasta tagasi, enne valimisi oivaliselt ajastatud ja filigraanselt organiseeritud „idarahaskandaali" taustal, laskudes Lukašenka tasemele, teatas Eesti Vabariigi president kaljukindlalt: „Valigu kasvõi kogu eesti rahvas Keskerakonda, mina neid võimu juurde ikka ei lase!" Nüüd võiks Keskerakond, laskudes Presidendi nahaalsusastmele, rahulikult, lillegi liigutamata, pealt vaadata, kuidas eesti rahvas enda valitud „rasvas" praeb. Ja ega Kesk midagi suurt teha saagi, kui vaid Riigikogule esitada ettepanekuid, mis aga kõik tagasi lükatakse või teerulliga üle sõidetakse.

Tehtud vigu saab rahvas järgmistel valimistel parandada. Juba praegu küsib Savisaar rahvalt, kas inimesed on nõus tasuta ühistransporti kasutama. Parempoolsed nimetavad seda jälle valimistrikiks, populismiks. Aga kui sa rahva elujärge ei paranda, siis sind ka ei valita. 25% ei soovi tasuta sõita. Siin on aga kõigi jaoks olemas saalomonlik lahendus: sõidu eest tasuda soovijate jaoks panna ühissõidukeisse korjanduskarbid nälgivate laste toetuseks. Ja kohe saab näha, kui palju neid annetajaid on.

Keskerakond ei ole ainult erakond, vaid Eesti ainus vasakpoolsete ideede ja tõekspidamistega kogukond, kes püüab kogu väest kuigipalju vähendada äärmist ebavõrdsust ja ebaõiglust, aidata vaeseid. Pole Keskerakonda ilma Savisaareta ega Savisaart ilma Keskerakonnata. Sellepärast poevad parempoolsed kasvõi nahast välja, et kuidagi selle erakonna ühtsust kõigutada, muuta ta kasvõi sotside sarnaseks („ei liha ega kala"). Ööd ja päevad on passinud äärmiselt kallutatud ajakirjanikud kui šaakalid Keskerakonna värava taga: vast Savisaar pühib mõne sõklaks muutunud, tuulelipuna pöörlema asunud, inimväärikuse ja häbitunde hoopiski kaotanud, erakonnale sülitava, ainult mammonat kummardava parteiliikme minema? Et siis neilt välja pigistada kasvõi paar piiska solki, mida järjekordselt Keskerakonna peale kallata.

Savisaart siunatakse, sõimatakse, vannutakse, nimetatakse üht- ja teistpidi, aga lõpuks jõuavad kõik ikka ainult ühele järeldusele: see, kes oli Tammsaare eesti kirjanduses (ainulaadne, erakordne, kordumatu, asendamatu jne), on Savisaar olnud Eesti poliitikas (Rahvarinne, Balti kett, Molotovi-Ribbentropi pakti tühistamine, 20 aastat poliitikas parempoolsete turmtule all jne). Sellist kuulsust siin Maarjamaal kellelgi teisel ei ole.

Kuidagi ei suuda uskuda, et Keskerakonnast minema pühitud „pühkmed", keda kõik teised parteid on nõus avasüli enda kampa võtma, suudavad moodustada valimistel ühisrinnet Savisaare vastu. See oleks „eesti ime", midagi ülierakordset. Ja kui siiski sellised osutuvadki veelkord valituks, siis on kadunud Lennartil ikka jumalaõigus: eesti rahvas on loll ega oska valida.

Valimisteni on poolteist ja kolm aastat. Aega on aru pidada ja aeg annab arutust.

Savisaar on muutunud võimulolijaile nii kardetavaks rivaaliks, et tema pärast ollakse valmis isegi põhiseadust muutma ja pealinna tükeldama. Presidendi valimist ei ole tema pärast mitte kunagi saanud usaldada rahvale.

Aga rahvas teeb kõigele vaatamata ise oma otsused ja valikud.

ANTON JÕKS, Räpina, Põlvamaa

Jaga |