Eestlased söögu kartulikoori?!

Kuigi seadusi on maailmas loodud aastatuhandeid, pole see takistanud nende rikkumist. Ka eurotsooni reeglid pole pannud riike neid reegleid järgima ega ole ära hoidnud üle võimete elamist ja pillamist, mille tagajärjel on tekkinud Lõuna-Euroopa maade maksejõuetused.

Mis kasu annab stabiilsusfond?

Riigikogu menetles otsust Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) raamlepingust ja selle muudatustest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohta. Otsuse sisuks on see, et Eesti annab lubaduse EFSF-i raamlepingu alusel garanteerida võlakohustusi 1995 miljoni euro ulatuses toetamaks euroala liikmesriike, kes on finantsraskustesse sattunud. Toetamise eesmärgiks on tagada eurotsooni üldist finantsstabiilsust ja kaitsta selle liikmesriike finantskriiside eest.

Valitsus räägib rahustavat juttu sellest, et tegemist on vaid garantiiga, mille realiseerumine ei ole tõenäoline. Peaminister Ansip ütleb koguni, et eurotsoon ei ole üleüldse mingis kriisis. Kuid kui vaadata reaalset olukorda Kreekas ja seda, et edukate reformide asemel kostab sealt ähvardusi kodusõjaks ja streikideks, siis on rohkem kui kindel, et tänane garantii on homne raha, mida me maksame nii et higi lendab.

Kust Eesti riik peaks võtma 1995 miljonit eurot?

See summa on umbes kolmandik meie 2012. aasta riigieelarvest. Õpetajatele raha ei jagu ja nad lähevad kas teisele tööle või teise riiki. Sosistatakse politseinike ja päästetöötajate eesseisvast masskoondamisest, kuna raha lihtsalt pole. On üha rohkem lapsi, kellele koolitoit on ainus soe söök päevas. On tugeva alarahastusega valdkondi, mis on lükanud riigi sotsiaal-majanduslikku langusse.

Nüüd ühtäkki võttis valitsuskoalitsioon vastu otsuse ära kinkida kolmandik riigieelarvet. Kui see ei ole kuritahtlik ja raske juhtimisviga, mis see siis on?

Kui Kreekas raha puude otsas kasvama ei hakka ja kõigile vabalt kättesaadavaks ei muutu, siis näeme varsti Kreeka pankrotti. Eesti riik on oma 1995 miljoni eurose garantii andnud. Kas näeme ka Eesti pankrotti?

Kui fondi eesmärk on laenata raha turgudelt riikide garantiide alusel, siis saaksid hättasattunuid aidata soovivad riigid ju täna ka otse abivajajatele raha turgudel laenata. Seega ei anna EFSF midagi juurde, küll aga sunnib kõiki abistajaid käima üht sammu, ignoreerides riikide erinevaid tasemeid ja sisemist majanduspoliitikat.

Valitsus tegutses salaja

Valitsus surus otsuse läbi võimalikult vaikselt, peaaegu et salaja. Riigikogu liikmetel ei soovitatud esitada ärritavaid küsimusi. Rahvaga ei räägita üldse. Rahandusminister Jürgen Ligi soovitab rahanduskomisjonis nalja mitte teha ja eelnõu kiiresti ära menetleda. Väideti, et arutelude-rong on läinud ning elementaarne riigimehelikkus eeldab eelnõu kiiret kummitempliga kinnitamist. Kui arvestada, et rahanduskomisjon arutas eelnõu esimest korda neljapäeval, 22. septembril ja heakskiitva otsuseni sooviti jõuda neljapäeval, 29. septembril, võib nimetada nõusoleku saamist Riigikogus lausa väljapressimiseks.

Milleks rabelemine ja salatsemine? Eks selleks, et avalikkus ei saaks teada, kui suurde ohtu seatakse meie riigi rahaline seis ja Eesti majandustulevik. Valitsusel oleks tulnud vastanduda avalikkuse olulise survega Eestile nii kahjuliku otsuse puhul - et seda mitte vastu võtta.

Kui koalitsioon teerulliga endiselt nii opositsioonist kui ka tervest ühiskonnast üle sõidab, siis peaks valitsuse populaarsus nüüd märgatavalt langema. Kuna Ansip ei tahtnud valida ei Eestit pankrotistava peaministri tiitlit ega ka loobumist EFSF-i otsusest, siis tuligi salatseda ja ühiskondlik diskussioon summutada.

Reeglid äpardusi ära ei hoia

EFSF-i otsus on ka sisult suurel määral mõttetu. Euroopa Liidul on institutsionaalselt olemas kõik võimalused selleks, et Kreekat ja teisi hättasattunuid nõustada ning soovi korral aidata.

Näiteks.

Eesti osaleb IMF-is. Praegune osalus 74,1 mln eurot on kaetud valitsuse võlakirjadega. 2008. aastal lepiti kokku, et lisatakse veel 32,7 mln ja lisaks veel 170,6 mln eurot. IMF osaleb samuti eurotsoonis võlakriisi sattunud riikide abiprogrammides.

EL-i stabiilsuse ja kasvu pakt on eeskirjadel põhinev raamistik, mille eesmärgiks on majandus- ja rahaliitu kuuluvate riikide eelarvepoliitikate kooskõlastamine, eelarveprognooside hindamine ja jälgimine. Pakt võeti vastu selleks, et riikide rahandus korras hoida. Igal aastal Euroopa Komisjonile esitatavale stabiilsusprogrammile, mis peab kajastama riigi rahanduslikku eelarvepositsiooni, annab hinnangu Euroopa Nõukogu. Liikmesriigi ülemäärase eelarvepuudujäägi vältimiseks teeb Nõukogu varajase hoiatuse ja kohustab täitma paktis sätestatud kohustusi.

Ettekirjutuste täitmata jätmisel, kui liikmesriikide aastane eelarvedefitsiit ei tohi olla kõrgem kui 3% SKP-st ning riigivõlg peab olema väiksem kui 60% SKP-st, algatatakse eelarvepuudujäägi menetlus. Kui aja jooksul ülemäärast eelarvepuudujääki ei kõrvaldata, algatatakse järgmised menetlusetapid ja rakendatakse sanktsioone.

Olukord, kuhu on sattunud Kreeka ja mõni teine liikmesriik oma suurte võlgadega (riikide võlad suuremad kui 100% SKT-st), annavad põhjust uskuda, et ei suuremat kontrolli ega sanktsioone pole liikmesriikide suhtes korraldatud. Euroopa Nõukogu on, pehmelt öeldes, ,,lasknud minna" olukorrani, kus praegu oleme.

Miks peame uskuma, et just EFSF parandab olukorda ja oskab ohjeldada liikmesriikide pillavat elustiili?

Meie rahvas pannakse tanki

Seega on kogu EFSF-i läbisurumiskampaania tulemus, et täiesti mõttetu poliitikaga pannakse Eesti rahvas tanki. Kui Kreeka laenude pärast peab Eesti riik kaht miljardit eurot leidma hakkama, kes selle siis kinni maksab? Eks rahvas! Riik võib küll laenu võtta, et liikmesriikide võlga maksta, kuid ka laenumaksed tuleb kinni maksta Eesti maksumaksjal ja Eesti niigi imeväike riigieelarve satub veelgi suurema surve alla.

Võlgade all känguvatele liikmesriikidele täiendavate laenude andmine pole mingi lahendus ei Kreeka ega ka eurotsooni stabiilsuse probleemile. Täiendava võlaga ei saa ravida liigset võlakoormat.

Küll aga on absoluutselt viimane aeg asuda otsustavasse võitlusesse Eesti majandusliku jätkusuutlikkuse säilimise eest.

Oleme olnud ülipüüdlikud eurotsooni nõudeid täitma ja selle nimel oma inimeste arvelt kärpima. Euroraha saime just suurimate probleemide ajal. Täna tagasi vaadates tekib vägagi sisuline küsimus: kas selline äärmuslik püksirihma pingutamine euro nimel, mis positiivsete tulemuste asemel tõi meile hoopiski hulga muresid juurde, oli ikkagi õigustatud? Heade tulemuste asemel said meie inimesed õiguse maksta liikmesriikide võlgu ja olla tunnistajaks meie oma riigi liikumisele pankroti poole. Kas see on siis TÄNU meie inimestele?

Me kõik loodame, et ühel päeval saabub ka Eestimaale aeg, kus meie valitsus hakkab tegelema Eesti majandusprobleemide lahendamisega ning meie riigi mahamüümise asemel tehakse lõpuks midagi, mis toetab oma rahvast.

[esiletõsted] Täiendava võlaga ei saa ravida liigset võlakoormat.

Püksirihma pingutamine euro nimel tõi positiivsete tulemuste asemel meile hoopiski hulga muresid juurde.

INARA LUIGAS, Riigikogu rahanduskomisjoni liige, Keskerakond

Jaga |