Ilvese uus doktriin

ROMAN UBAKIVI,      25. oktoober 2006


Toomas Hendrik Ilves põrmustas oma troonikõnega kõik oma eelkäijad. Ta lubas pöörata uue lehekülje ajaloos ja ära lõpetada riikidevahelised jõuvõitlused.

Tegelikult oleks päris südantkosutav, kui pisike plikatirts koolikirjandis kirjutab: "Meie tahame, et Eestit, väike nagu ta on, koheldakse võrdselt. Et meie suhtes kehtiksid kõikjal needsamad reeglid, millest me ise teistega suheldes lähtume."

Hoopis teine mõõdupuu on aga siis, kui selletaolise utoopilise soovmõtlemise võtab oma välispoliitika aluseks väikeriigi president. Kas Ilvesel õnnestub enda käitumismalli peale suruda suurriikide juhtidele?

Vähemalt sama tähelepanuväärne kui see, mida Ilves ütles, on see, mida ta ütlemata jättis. Nimelt ei rõhutanudki ta Eesti rahvuslikke huve kui Eesti välis- ja julgeolekupoliitika alust. On iseenesestmõistetav, et USA, Prantsusmaa, Soome jt presidendid oma programmilistes kõnedes tõstavad ilmtingimata esile, et nende riikide välis- ja julgeolekupoliitika lähtub nende maade rahvuslikest huvidest.

Seda silmas pidades tuleb tõdeda, et kosmopoliit Ilves tahab seni vähemalt formaalselt Eesti rahvuslikke huve kaitsnud välis- ja julgeolekupoliitikalt ametlikult üle hüpata nn köögitüdrukulikule välispoliitikale.

Ilves ja Lenin

Köögitüdrukuliku sündroomi tõid välispoliitikasse kommunistid. Kosmopoliitidest bolshevikud kuulutasid avalikult, et neil võivad ka köögitüdrukud välispoliitikat juhtida.

Tõepoolest, nad ei vajanudki helgete peadega spetsialiste, kes suutnuks geopoliitilise analüüsi abil orienteeruda vastuoluderohkes maailmas ja kindlaks määrata Venemaa rahvuslikud huvid, mis oleks aluseks olnud välis- ja julgeolekupoliitikale.

Kosmopoliit Leninit teatavasti ei huvitanudki Venemaa rahvuslikud huvid. Venemaa oli kosmopoliitidest kommunistidele vaid lüpsilehmaks, kellest tuli välja pigistada võimalikult suur ressurss, et tagada kommunistliku ideoloogia võit kogu maailmas.

Nii rakendasidki leninlikud kosmopoliidid Nõukogude Vene välispoliitika mitte Venemaa rahvuslike huvide kaitsele, vaid hoopis kommunistliku ideoloogia teenistusse.

Ilvese paradoks on selles, et reklaamides end Lääne esindajana, viib ta Eesti välispoliitika Läänele tavapäraselt rahvuslike huvide aluselt üle bolshevike eeskujul ideoloogilisele alusele. Kosmopoliit Lenini ja kosmopoliit Ilvese nägemus põhimõtteliselt ühtib: riigi välispoliitika peab olema ideoloogia teenistuses. Erinevus on neil vaid varjundis. Kui Lenini põhimotoks oli kogu maailma proletaarlaste solidaarsus, siis Ilves esitas oma kõnes võrdsuse loosungi.

Ilvese eesmärk

Mõistes ülaltoodut, on ka arusaadav, miks Ilves riskis oma ametisseastumise tseremoonial naeruväärse sõnumiga. Risk on tegelikult kaduvväike, sest nagu Lenini agitprop, nii on ka Ilvesele truu meedia võimeline vermima rahva ajusse matriitsi, et Eestile pole üleüldse tähtsad riigi ja rahva rahvuslikud huvid, vaid hoopis mõned presidendi poolt välja hõigatud ideoloogilised väärtused.

Siis võib välispoliitikas toimida ka risti vastupidi Eesti rahvuslikele huvidele. Eesti press on juba sellelaadse demagoogiaga üle ujutatud (vt. näit. Enn Soosaar EPL 12.10.06).
Kuna Ilves kuulub kosmopoliitsesse Trilateraalsesse Komisjoni, kaitseb ta rahvusvaheliste suurkorporatsioonide huve. Viimased pooldavad teatavasti riikide suveräänsuse ja rahvuste kaotamist. Konkreetselt on nad vihased Putini peale, kel jätkus "häbematust" takistada naftagigant "Jukose" äranihveldamist.

Seega on Ilves "kahvlis": ta peab loobuma kas Eesti rahvuslikest huvidest või oma maailmavaatest.

Ilves on aga alati olnud mees, kes on eiranud Eesti rahvuslikke huve Venemaa suunal. "Eesti Vabariigi julgeolekupoliitika alused (2004)" näevad Eesti rahvusliku huvina aga heanaaberlike ja vastastikku kasulike suhete sisseseadmist.

Loomulikud on Ilvese toetajad ka tema mõttekaaslased. Seda jõudis juba demonstreerida kosmopoliitse Cato Instituudi poolt rahastatav Mart Laar, kes oskas Ilvese kõnest välja noppida (EPL 10.10.06.) enda välispoliitikale põhjapaneva loosungi – hoolivuse.

Nüüd on ju lihtne rahvale seletada, et miks peame oma nahka turule viies appi tormama kosmopoliit Sorose palgal olevale avantüristlikule Saakashvilile, kes tahab osseete kimbutada. Tähtsad ei ole ju enam Eesti rahvuslikud huvid, mis nõuavad eemale hoidmist konfliktidest. Nüüd on esmatähtis hoopis hoolivus gruusia rahva järjekordse suure juhi eest!

Erinevalt oma vennaskonnast on kosmopoliit Laaril tagataskus eesti rahva jaoks muidugi topeltmoraaliga sõnum: "Meie aitame ainult neid, kes ise end aitavad!"

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)