Häbi, Juhan, häbi!

08. september 2004


Loomulikult saab enamik inimesi aru, et neljapäevaõhtune riiklik vandalismiakt Lihula kalmistul kavandati hoopis mujal kui Stenbocki majas. Et see on mõne välisriigi ultimatiivne nõue. Teatavasti on kõige rohkem Lihula mälestusmärgi vastu sõna võtnud Venemaa. Samuti pole saladus, et ka USA on väga tõsiselt mälestusmärgi püstitamist kritiseerinud.
Mõne mõjuka ja Eesti jaoks olulise (lääne)riigi ultimaatum on ainus mõistlik seletus valitsusepoolsele mõistmatule käitumisele. Aga ka sel juhul ei saadeta oma rahva vastu koeri ega kasutata pipragaasi, ei võeta mälestusmärke maha öösel ega trambita kraanaga kalmistule. Ma loodan, et me elame ikka veel Eesti Vabariigis, mitte Ladina-Ameerikas.
Aastatel 1941–1945 mobiliseeriti Saksa või Vene sõjaväkke enam-vähem 100% eesti meestest. 30% neist suutis metsadest kinni võtta ja rindele saata punavägi, ülejäänutel tuli selga tõmmata Saksa munder. Vähemalt on nii väitnud entsüklopeediakirjastuse toimetaja Hardo Aasmäe. Ja jätkates veel majandusgeograafist mõtleja Aasmäe mõttelõnga, mis kõlas eelmise nädala teisipäeval Vikerraadio saates "Mängu ilu": "Iga euroopalik riik leinab oma langenuid, 30% langenud eesti meestele, kes võitlesid punaväes, on mälestusmärgid olemas, kas siis 70% pole selleks õigust?"
Valitsuse meelest ei ole. Häbi, Juhan, häbi! Iseseisva riigi peaministrina oleks aeg tagasi astuda. Marionettriiki võib juhtida ükskõik kes.

Ago Gaškov
Eesti Vabariigi kodanik
Virumaa Teataja, 4. september

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)