Purjus sõpra hätta ei jäeta

Samasugune hädavajalik tõdemus tuli 2. novembri Õhtulehe vahendusel ka Lõuna prefektuuri operatiivjuhilt Ottomar Virgilt. Manitsedes üht limusiinis reisinud purjus noorteseltskonda, kes jättis öisel ajal maanteele maha nendega koos pidutsenud noore naise, ütles ta, et purjus inimese üksijätmine sellistes oludes on „kõige halvem asi, mida üldse teha saab“.

See vana tõdemus, et sõpra ei hüljata, eriti kui too on abitus seisundis ehk purjus, kipub praegusel ajal liiga sageli meelest minema. Õieti ei olegi see enam meeles ega hinges. Kõige traagilisemal moel eelmisel kuul Tartus, nõudes ühe noore arstitudengi elu. Mahajäetuna tühermaal pärast baaris purjutamist ning kaaslaste poolt üksi jätmist.

Facebooki või sms-i kutse peale suvaliselt kokku saanud noorte seltskond ei panegi isegi pidu pannes enam õieti tähele, kui keegi nende hulgast kuhugi ära kaob. Enamik on ninapidi mobiilis, hoidmas teises käes viinapudelit. Kui mõne aja pärast selgub, et keegi on joogitopsi kõrvalt puudu, hakatakse tema järele puudust tundma mobiilis sõnumeid vahetades, mitte aga sisuliselt omavahel suheldes selle üle, et mis võis temaga reaalselt juhtuda või kuhu ta võis kaduda.

Uus nn y-põlvkond enam ei tunne niisugust asja kui kollektiivne vastutus. Sellest ei tulene ka hilisemat ühist süütunnet. Igaühel on oma auto, oma pudel ja oma mobiil tundmatu suhtluskonnaga, keda teised ei tunne. Õnnetused ei saa ju juhtuda nende endiga!? Ja kui midagi juhtub, siis on neil teine ja kolmaski elu varuks, nagu ühes heas arvutimängus, mis parajasti mobiilirakenduses avamist ootab.

Aga reaalne elu ei oota ega halasta. Üksi jäetud purjus ja abitu noor inimene ei tule sageli enam toime enda ja loodusega. Seepärast ongi vajalik, et ka peo lõppedes oleks tal keegi kuni koduukseni kõrval. Nii elementaarne kui see ka ei tundu, kehtib siin igivana põhimõte: sõpra tuntakse hädas.

Jaga |