Presidendirallit jälgides

Seaduse järgi valib presidendi Riigikogu. Ja kui seal ei saa riigipea valitud, siis laieneb valijate ring valimiskoguna rahvale pisut lähemale. See on ka kõik. Rahvas on aastaid tahtnud ise presidenti valida, kuid valitsus on suutnud seda seni järjekindlalt tõrjuda. Valitsuse ja meedia sõnul polevat see võimalik, sest rahvas ei oskavat leida õiget inimest, aga presidendiks sobib ainult väga kitsas ja kõrgetasemelises ringis välja valitud persoon, kelle kõige tähtsamaks omaduseks pidavat olema hea inglise keele oskus. Seda mantrat on juba palju aastaid rahvale ette kirjutatud.

Keeleoskusega võib osaliselt nõus olla, aga ega see ei tohiks olla ainuke kriteerium.

Eelkõige peaks Eesti president olema

eestimeelne ja meie kultuuri tundev ning seda au sees hoidev. Ta peab tundma meie oma ajalugu, kohalikke kombeid ning ise neid austama. Loomulikult on tal vaja teadmisi majandusest ja selle toimimisest, nii sise- kui ka välispoliitikast. Ta peab valdama teadmisi riigikaitsest, sest see on rahvale elu ja surma küsimus, kui kriis käes. Ühesõnaga, ta peab olema tõeliselt haritud inimene. Keelteoskus tuleb muidugi kasuks, eriti diplomaatias.

Rahvale ja riigile on tähtsaim,

et president oleks ausa meele ja puhta südametunnistusega vastutustundlik inimene. Ta peab olema kogu rahva esindaja ja ühendaja, autoriteet, kelle seljataha tahab rahvas koonduda ning vajadusel võidelda oma kodu, oma riigi, oma maa eest, kui hädapäevad käes.

Meil pole seni veel keegi täie aruga inimene nõudnudki mingit selget ürgeesti vereliini või ülipuhast etnilist päritolu. Meid on ajaloo jooksul korduvalt „vabastatud“ ja vallutatud ning valitsetud võõraste poolt, Igast on jäänud siia võõrast verd, eriti saksa ja vene verd. Ka Rootsist ja Taanist on käidud meid ikka „vabastamas“ ja valitsemas. On tuldud nii idast kui ka läänest. Ometi oleme suhteliselt väikesearvulise rahvana suutnud püsima jääda, koguni veel säilitanud oma keele ja kultuuri.

Oleme kohastunud oma loodusega, oma aastaaegadega. Siia kuulub oma küla ja oma kodu tunnetamine. Meil on omad reeglid ja tavad, nii kirjutatud kui ka kirjutamata. Siia kuuluvad keel, arheotüüpne mõtlemine, pärimused jne.

Meie kultuurile ei ole ohuks verepuhtus, vaid see, kas inimesena tunnetad kohalikku kultuuri ja hinge. Tähtsaim on, kas tahad seda mõista ja sellega koos elada. See kõik kokku teebki eestlase ja eestluse. Seda tunnet ei saa importida ega eksportida, see peab olema inimese südames.

Seda kõike peab olema meie presidendis. Ta peabki olema isiksus erinevate tahkudega. Eelkõige peab ta tundma ja teadma, kus on tema enda juured ja meie rahva juured.

Praegu meedia poolt üles pekstav vaht pigem madaldab seda ametit. Arutades mingit üksikut tahku, tähtsustatakse stiili ja glamuuri, peaasi et oleks ilus vaadata. Jumal hoidku, me ei vali ju mingit modelli lavalaudadele ega esinduslikku figuuri banketisaali!

Peame valima riigijuhti!

Jah, meie presidendil pole seaduste järgi ette nähtud väga palju võimu, kuid just tema on see õige suuna hoidja, kes oma olemusega paneb valitsust ja riigiasutusi õigesti ja õiglaselt riiki juhtima ja valitsema. Pealiskaudsus ja kergemeelsus pole ühelegi riigile jätkusuutlik, vaid on hoopiski ohuks. See vähendab kohaliku rahva eneseteostust, isegi elujõudu, rikkudes terviklikku elukäsitlust. Väheneb oskus tajuda tegelikku tõsist ja töökat elukorraldust ning esile tõuseb hoopis kergemeelne, sageli isegi noorte genofondi hävitav tendents.

Me ise ei oska seda alati välja öelda õigete sõnadega, kuid tunnetame küll ja reageerime sisimas.

Tagajärg ongi käes –

rahvas on ärritunud ja nördinud, isegi vihane, sest tunneb, et liiga palju asju on valesti. Meie meedia vahutab päevade viisi mingi üheainsa lause või kuskil välja öeldud mõttevälgatuse üle. Sest kõik peaks nagu olema enneolematult uudne, ükski vana tõde ei tohi kehtida. Peamegi võõraid pühi ja järgime võõraid kombeid rohkemgi kui omi, mis on ajaproovile vastu pidanud. Me ei saa ega tohigi oma elu enam ise korraldada, elada oma rahva reeglite ja tavade järgi, mis on rahvuse ja rahvusriigi püsimiseks elutähtis.

Täna näeme, kuhu on toonud meid kõiki need glamuursed paraadid ja trummipõrin. Mitte ainult näeme, vaid ka tunnetame igapäevases elus, oma rahakotis ja kogu riigi lagunevas majanduses. Meie tervishoid ja haridus visklevad ühest reformist ja muudatuste muudatusest teise. Õigussüsteemid on peaaegu lammutatud. Me ei saa enam isegi aru, mis õige ja mis vale. Toimub pidev võimuvahetus, ärapanemine ja JOKK-süsteemide vohamine. Valitsus viskleb mingite Exceli tabelite või kuskilt kaugelt tulnud keeldude ja käskude rägastikus. Meil on siht silme eest kadunud. Oleme nagu laevas, kus on äsja toimunud mäss ja kaptenisillal seisab junga, kes kamandab: „Tooge mulle kohvi ja … moosi!“ See on ainus, mida ta oskab tahta. Ta ei teagi, et kapteni roll on õige kurss määrata, nii kaartide kui ka kasvõi taevatähtede järgi, kui teisiti ei saa.

Oleme ise endale valinud Riigikogu, ja sinna saadikuid, kes oskavad hästi laulda või televisioonis ladusalt esineda, kuid majanduses on sageli võhikud. Nii meie riigilaevuke ulbib, ei teagi enam, kelle käes ja käsutuses või kelle juhtimisel.

Riigikogu peab õigesti otsustama

Aga nüüd on seaduse järgi antud meie Eesti kapteni ehk presidendi valimine ainult sellesama glamuurika Riigikogu kätte. „Kohv ja moos“ saavad õige kähku otsa, kui pole osatud õigel ajal tagavarasid soetada ja neid jätkusuutlikult kasutada ehk majandada. Muidugi aeg on edasi läinud – nii Riigikogus kui ka valitsusasutustes ei lepita vähemaga kui: “Kohvi ja … raha! Siia minu tasku!! Kohe!!!“ Kes julgeb veel mõistuse häälega sõna võtta või, hoidku taevas, majanduspõhistest otsustest ja maksupoliitikast rääkida, see kuulutatakse lausa riigivaenlaseks.

Põhiseadus olgu riigilaevukese juhtimisel alusdokumendiks. Paragrahv 79 järgi peab president olema sünnilt Eesti kodanik, vähemalt 40 aastat vana ja Eestiga tugevalt seotud. See oleks alguseks hea küll, kuid just siit ongi asjad väga segaseks läinud. Kui võrrelda eelmisi presidente, siis vast Arnold Rüütel vastas nii Põhiseaduse kui ka teiste seaduste järgi ning meie nii kirjutatud kui ka kirjutamata eetiliste normide järgi igati kõigile nõuetele. Ta oli OMA sisemiste väärtuste poolest. Meie jaoks on ju tähtis, et president oleks arukas ja õiglase meelega, sest südametunnistust ei õpetata üheski keeles, isegi mitte inglise keeles. Seda ei saa mõõta ei DNA-ga, vereliiniga ega mingite tabelitega. See tunne kas on või ei ole seda inimese enda sees.

Teadmisi ja oskusi saab juurde õppida igaüks; ka president, kellel ongi iga erineva valdkonna jaoks nõunikud jt abid. President ei saa ega tohi olla ainult palgaline ametikoht. Ta on rahvajuht, isegi riigi sümbol, keda usaldame ja siis austame, kui ta seda usaldust ei kuritarvita.

Praegune olukord väga murettekitav,

sest seisame nagu mingi kaose lävel. Me ei oska isegi õiget valest eraldada. Meil juba on isegi suurvargused, mis lausa miljonites, võimuaparaadi kaitse all. Nüüdne hoolimatus nõrgemate ja isegi looduse ehk elukeskkonna suhtes on suur oht kõigile, ka valitsejatele endile. Meil on olukord, kus kõik, mida ei saa kohe ja kiiresti rahaks teha, polekski nagu väärtuslik, ja seda, mis pole väärtuslik rahalises mõttes, võiks ja tulekski lausa ära hävitada… Vanaduski on meie riigis juba võrdsustatud kuriteoga. Tuletame meelde Jürgen Ligi sõnakaid ütlemisi.

Hoidku taevas, kui mõni naaber julgeb veel naabrit abistada – niisugune tegu saab kohe ajalehtedes lausa lubamatuks hurjutatud. Selline nii valitsuse kui ka meedia poolt suunatud tigedus ongi andnud meile nn vihakõned. Maakohtades on veel alles seda arhailist elutunnetust. See on oma küla elu, kus ei ole kogu ümbritseva elukeskkonna hävitamine lubatud, vaid püütakse midagi säilitada tulevastele põlvedele, olgu tegemist looduse või jätkusuutliku elukorraldusega.

Mis kasu on Põhiseadusest või üldse seadustest,

kui neid ei täideta, isegi kõige kõrgemal tasemel? Meil on ametis riigikontrolörid ja ombudsmanid, kes küll võtavad iga kuu oma palga välja, kuid kohustused ja vastutuse jätavad jumala hooleks.

Peaksime vist mõne külakoolmeistri poole pöörduma, et ta lööks kasvõi arvelaua peal kokku kõik need pankadest, riigiasutustest ja igatsorti projektidest kadunud ja kaotatud miljonid. Ministeeriumides ja riigiasutustes on arvuteid ja ametnikke vägagi palju, kuid üks käsi ei tea, mida teine teeb. Vastutusalad on lausa topelt dubleeritud, kuid vastutus oma töö eest on sootuks kaduma läinud.

Meie kultuur on pisut erinev meid ümbritsevatest totalitaarsetest süsteemidest. Kanname endis looduse jätkusuutlikku vaimu. Me ei taha, et meist jääks maha lagastatud, igati ärakasutatud keskkond. Tundub, et praegu toimub jälle rünnak eestlusele, meie keelele ja omakultuurile. Toimub järjekordne „vabastamine“ ja valitsemine, kus ründajaiks on seekord meie oma valitsus ja igatsorti MTÜ-d. Pole võõraid vajagi, sest omad tegelased teevad selle hävitustöö kellegi käsul "kiiresti ja korralikult" Riigikogus ära, ainult hääletades. Meil vaid räägitakse seadustest, kuid tegelikkuses toimuvad pidevalt seaduseparanduste muudatused ja muudatuste parandused.

Kes meie eest seisab?

Mitte keegi teine, vaid meie ise peame valima endile õiged juhid. Valimistel tuleb hääletada selle poolt, kes eelkõige aus ja tegus inimesena. Oleks veel hea, kui ta oleks eestlane või vähemalt siin kasvanud ja elanud need esimesed 40 eluaastat, mida paragrahv 79 ette kirjutab.

Meie oma Riigikogu peaks lähtuma tõesti Põhiseadusest. Niikaua kui suudame ise hoida oma emakeelt, oma küla, oma põldu ja loodust, on meil kõigil, ka nendel hääletajatel endil lootust. Kunagi ei kesta ükski olukord pikalt muutumatul kujul, eriti kui valitseb suisa anarhia ja kaos. See olukord äratab inimestes ohutunde, ja siis astutakse või tehakse ettearvamatuid tegusid, kasvõi omakohtuni välja. Tigeduse ja sallimatuse külvamine lõpeb alati sellega, et tagajärgi peavad lõikama koos teistega külvajad ise.

Näiteid võib tuua meie lähemast ja kaugemast minevikust. Olen üle elanud mitu riigikorramuutust ja olen näinud selliste olukordade tagajärgi. Siin tegelikult päriselt võitjaid ei olnudki, kannatama on pidanud kõik, kes rohkem, kes vähem.

Ma ei teagi, kuspool on süüd rohkem, kas valitsuses tegijatel või hoopis meedial ehk ajakirjanikel – nn neljas võim otsustab ise rahva eest kõik ära. Mõistab kohut enne kohut, lööb trummi ja puhub pasunaid, eriti internetis. Sellega otseselt kaasa aidates ja kaitstes neid, kes vaikselt tegutsevad omakasust lähtuvalt. Olen ammugi aru saanud, et paljutki võib osta ja müüa, kuid lugupidamist ja austust mitte iialgi. Ole siis nii kõrgel ametipostil kui tahes. Sama on vastutusega – ole enda meelest kui tahes kõrge ametniku kaitse all, maksab ikka vanasõna „Mida külvad, seda lõikad“.

Palun jätta mulle seekord lootust ja usku!

Mina, hääleke rahva hulgast, tahan uskuda ja loota, et oleme haritud ja tark rahvas, kelleks ise endid ikka tituleerime. Palun, et iga riigikogulane mõtleks, enne kui hääletab, oma südames, kes ta ise on, sest igaüks eraldi ja Riigikoguna üheskoos valite ju riigilaevale uut kaptenit. Temast oleneb, kas n-ö jõuame sadamasse või upume. Pääsenuid ei pruugigi olla, ka hääletajate endi hulgast, sest pool maailma keeb nagu pudrukatel.

LAINE SAHTEL (s. 1939), Viimsi, Harjumaa

[fotoallkiri]

Need hellad ja kaitsvad käed tunnetavad vajadusi ja võimalusi, mida kõigile pakub nii argi- kui ka pühapäev nii omas kodus kui ka kogu meie riigis. Selle pildi Kihnu saare kultuurimaja saali seinalt võttis üles Tiit Maksim.

Jaga |