Nädala juubilar VIKTOR SUVOROV 60

IGOR GRÄZIN,      18. aprill 2007


Vähesed on osanud tähele panna seda, et Viktor Suvorovi, salaluureässa ja ajalookorüfee tähtsaim iseloomujoon on peen iroonia. Peenem kui Kivirähul ja sirgjoonelisem kui Mihkel Mutil. Ja just see ongi see põhjus, miks peaaegu kõik, mis ta on kirjutanud, on tõlgitud eesti keelde (tõlgituselt edestab ta Lev Tolstoid ja on rind-rinnas kõrvuti Conan Doyle´iga). Kes seda mõista tahab, ärgu alustagu tema tõsistest töödest, vaid võtku kätte "Vabastaja päevik" (pealkiri tuleneb sellest, et tankirühma komandörina käis Suvorov 1968. aastal "vabastamas" Tshehhoslovakkiat; täna ei armasta tshehhid seda raamatut vähem kui "Shvejki").
Muide, iroonia kvintessents on tema varjunimi – Vladimir Rezun muutus Viktor (=võitja) Suvoroviks (teadagi, mis kaaluga vene sõjaväelegend!) mitte asjatult: see sündis teadmisest, et ta on omal alal suur ja omal alal võitja.

Suvorovi akadeemiline tase on sedavõrd tavalist-ületav, et meenutan teatava piinlikusega, kuidas osalesin koosolekul, kus otsustati jätta Suvorovile andmata audoktori tiitel… Seda ei antud inimesele, kes ainsana senises maailmas on saanud Einsteini preemia kavaleriks – ühiskonnateaduses. Seega valdkonnas, kus teaduslikke avastusi, rangelt võttes, ei sünni.

Kui Suvorovi avastus kokku võtta, siis kõlaks see umbes nii. 1931. aastast alates valmistas Stalin otseselt ette ülemaailmset revolutsiooni, s.t II Maailmasõda. Militariseeriti kogu NSV Liit: kultuuriparkidesse rajati langevarjutorne (valmistati ette 10 dessantarmeed – rohkem kui neid kogu ajaloo jooksul ja tänapäevalgi kokku on), konstrueeriti maailma parimad ja kiireimad tankid (kiirus – kuni 110 km/h – ega ometi sõitmiseks Smolenski soodes?), rajati rünnakuplatsdarmid Karpaatides ja Loodes (selles oligi MRP mõte), loodi maailma ainuke strateegiline pommituslennuvägi, üliprofessionaalne jalavägi (ALMAVÜ treenis mootorrattureid, laskjaid, jooksjaid, radiste, eridotatsiooni alla läksid jooksu- ja suusatamisalad). Miks keegi pole imestanud Nõukogude partisanide 50-kilomeetriste rännakute üle? Aga kõik on loomulik, kui teada, et partisanisalka pääsemiseks oli vajalik I spordijärk.

Ühesõnaga: on saadud välja rehkendada NSVL kallaletungi päev Saksamaale – 6. juuli 1941. Esimese etapina kuni Taani väinadeni ja aasta lõpuks – kuni Portugali kallasteni. (Francoga leppimiseks oli diplomaatia käivitatud ja et liigset lobisemist poleks – asja aimav Trotski oli ära koristatud.)

Kui lugeda arvukaid väejuhtide memuaare, siis torkab silma, et nendes kõigis on sõja algusest teadasaamist kirjeldatud nii: "Sõitsin sinna-ja-sinna, peatusime ja ma kuulsin – sõda on alanud…", "Meie eshelon peatati ja…", "Uudis sõjast tabas mind lühikesel peatusel läbisõidul Balti sõjaväeringkonda" jne. Kusjuures Suvorov kasutab ainult avaldatud ja tuntud allikaid: Nõukogude juhtide esinemisi, artikleid… Kuhu, paganas, siis kogu see generaliteet sõitis? Rindele, kus sõjategevus pidi algama mõne nädala pärast. Aga Hitler taipas. Hilja taipas. Lootusetult hilja. MRP allkirjaga, millega Hitler avas oma piirid Stalinile, oli Saksamaa saatus otsustatud – edasine oli aja küsimus.

NSV Liit oli valmis sõjaks ja ta võitis selle. Ärgem otsustagem sõja tagajärgede üle sõja esimesel, vaid selle viimasel päeval. Lihtsalt Hitler ründas meeleheites hetkel, mil Punaarmee oli absoluutselt kõige nõrgemas seisus – rännakul, kolonnides. Kuid ka sellele õnnetusele vaatamata suutis võita sõja. Ja pool Euroopat. Ilma Hitlerita võitnuks ta kontinendi tervikuna.

Suvorov teenis NSVL sõjaväeluures ja esimesel võimalusel valis poole – ta pääses Inglismaale. Muide – professionaalne hit! – tal õnnetus ära pääseda koos perekonnaga. Ta mõisteti Venemaal seljataga surma ja otsus kehtib tänapäevani. Jeltsini pakutud armuandmisest ta keeldus, kuivõrd ta pole Venemaa vastu sooritanud ainsatki kuritegu. "Kui ma olen reetur, siis mõistke kohut, olgu. Aga kõrval seisku Putin, kes andis nagu minagi vande jääda ustavaks Kommunistliku Partei üritusele…"

Suvorovile võlgneb Eesti väga-väga palju… Isiklikult. Aga jäägu see tuleviku teada. Täna, nagu ta ütleb, elab ta (Brightonis; kirjutab, kasvatab lapsi, loeb loenguid) surmaotsuse ja selle täideviimise vahel. "Ja uskuge," ütles ta Tallinnas "Glorias" eht-eesti heeringat peale hammustades, "see on üks kuratlikult õnnelik aeg."



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (21)