Meelelahutaja

22. november 2006


Vanainimese üle ei sobi nalja heita... Aga ometi seda tehakse

Hermann pidas vanadekodus oma 90. sünnipäeva. Esimestena õnnitlesid teda lapsed. Vanim tütar ulatas talle suure lillekimbu ja pidas väikese kõne. Hermann tänas liigutatult ja ütles:
"Need lilled tuletavad mulle 70. sünnipäeva meelde. Küll siis õitsesid tulbid ja nartsissid õues ilusti!"
"Aga, isa, su sünnipäev on ju talvel! Sul on valesti meeles," ütles tütar naerdes.
"Just, just! Õige, mul tulebki meelde," vaidles Hermann. "Ma mõtlen muidugi oma 60. sünnipäeva."

*

Vanaproua tahtis bussile jõuda, aga oli hiljaks jäämas. Joostes nagu jalad võtsid, pöördus ta viimases hädas Kõigekõrgema poole: "Aita ometi, et ma bussi peale jõuaksin!"
Samas ta komistas ja pidi ninali kukkuma, aga jäi siiski püsti ning pomises pahaselt:
"Kiire on küll, aga ega sellepärast poleks veel vaja olnud tõugata!"

*

Vana Hermann oli haiglas. Naaber tuli teda vaatama.
"Jajah, sina muudkui elad aga visalt edasi."
"Jaah," urises Hermann. "Ma oleksin juba ammu maha surnud, aga nad paugutavad kogu aeg ustega…"

/Meelelahutaja 1991, veebruar/



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)