Rahu sõjaga ei võideta

RAMON LOIK,      21. veebruar 2007


Keskerakonna valimisplatvorm XI Riigikogu valimistel (2007) sätestab selgesõnalise välispoliitilise lubadusena: toome Eesti sõdurid käesoleva aasta võidupühaks Iraagist koju.

Ehkki Riigikogu pikendas meie kaitseväelaste osalust Iraagi-missioonil 2007. aasta lõpuni, ei tähenda see juriidiliselt, nagu peaksime seal tingimata viibima aasta lõpuni. Vabariigi Valitsusel on õigus iga hetk otsustada missiooni lõpetamine.
Keskerakonna volikogu otsustas 14. jaanuaril 2007 Tallinnas, et Keskerakonna poolt valitsusse lähetatud ministrid taotlevad Eesti kaitseväelaste kojutoomist Iraagi-missioonilt selle aasta võidupühaks.

Olgu veelkord rõhutatud, et ehkki Iraagi-missioon on rahvusvahelise õiguse kohaselt legitimeeritud ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooniga ja Iraagi valitsuse vastavasisulise palvega, ei ole see NATO missioon, mis seoks meid selgelt lepinguliste liitlaskohustustega. Pealegi on tagantjärele selgunud, et sõda Iraagis alustati valedel alustel – massihävitusrelvi sealt ei leitud, mispeale lahkusid paljud koalitsioonijõudude osapooled, nagu Itaalia, Hispaania, Ukraina jpt, kokku 17 riigi (sh paljude NATO riikide) sõdurid.

Ansip ja Laar sõdiksid edasi

Ühemõttelist toetust Eesti sõdurite Iraagist kiire kojutoomise kavale on lisaks Keskerakonnale väljendanud vaid Rahvaliit. Kui sotsid ja rohelised oma Euroopa-kolleegidega ka kodus ühte sammu astuksid, oleks Iraagi sõda nende valimisplatvormides samuti esimeste teemade hulgas. Kahjuks me seda praegu väita ei saa.

Reformierakond ning Isamaa ja Res Publica Liit pooldavad silmanähtavalt joont, et Eesti sõdur lahkuks Iraagist koos viimase USA sõduriga (või koguni hiljem). Liialdamata võib öelda: kodanik, kes soovib meie sõdurite kojutoomist Iraagist, peaks valima Keskerakonna, või vähemalt ei tohiks ta valida Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu. Viimased kaks vastutada niikuinii ei suuda ega tahagi.

President Bush põrutab vales suunas

Iraagi sõda ei ole sõjaliselt võimalik võita. See on metafoor, mis tähistab praeguseks kujunenud olukorda ja mis on lipsanud nii mõnegi koalitsioonivägede kindrali huulilt. Mõned kõrged pagunikandjad on ausa kriitika eest errugi saadetud. Pole midagi rumalamat, kui poliitikud hakkavad vägesid juhtima operatiivtasandil või jätavad riigi tsiviil-ülesehitustöö rünnak-regulaarüksuste hoolde. Missiooni eesmärk ja sisu on vastuollu sattunud, ning on ülimalt kahju, et liitlased ei ole üksteise kriitikaga kuigivõrd arvestanud.

President Bush tahab alustatud jäiga joonega igal juhul jätkata, saates Iraaki ca 20 000 sõdurit lisaväge, karvavõrdki arvestamata oma isa "parema käe", endise riigisekretäri James Bakeri juhitud komisjoni aruandes sisalduvate soovitustega.

2008. aasta USA presidendivalimiste kampaania hakkab kulgema Iraagi teema ümber. Võidab see, kes suudab näidata ameeriklastele teed, kuidas sealt võimalikult oma nägu säilitades välja tulla. Eesti kohalolek on seejuures ehk väike lisaargument Iraaki jäämiseks, meie sõdurite kojutoomine aga argument lahkumiseks. Üldiselt on vähetõenäoline, et sõna Eesti mõne USA presidendikandidaadi retoorikasse ülepea kuuluks. Vähemalt mitte siis, kui me oma sõjalist kohalolekut Iraagis jätkame. Kui soovime Valge Maja kursimuutust Iraagi suhtes, saame seda teha vaid selge signaaliga oma sõjalise kohaloleku lõpetamisest.

Liitlashuvid võrdsetele alustele

Eesti peab välispoliitikas arvestama eelkõige oma rahva huvidega. Meie liitlasedki arvestavad eeskätt enda huvidega. Vastupidist arvata oleks lihtsalt naiivne. Edukas liitlassuhe saab toimida võrdväärsel huvide arvestamisel. Väidan, et rahvaarvu ja sisemajanduse kogutoodangut arvestades oleme maailmas sõjalistel missioonidel (sh Iraagis) militaarselt üleesindatud, pealegi veel kõige ohtlikumates regioonides. Kas see ikka on Eesti rahva enamuse huvides?

Küsigem ka seda, et kas Eesti ettevõtted on saanud Iraagist või Afganistanist mõne tööotsa, hanke või tellimuse? Kas Eestis on bensiinihind selle sõja tulemusel odavamaks muutunud? Ei ole. Mispärast me seda sõda siis finantseerime?

Andke andeks, austatud sõjaväelased, kes te teete eluohtlikku ja ennastsalgavat tööd, kuid poliitikute kohustus on selliseid küsimusi endalt ja rahvalt pärida. Ameeriklased muide ainult (või peaaegu ainult) selliseid küsimusi esitavadki, täiesti demokraatlikult. Samamoodi võime pärida: mis õigusega sulgeme traditsioonilisi ja toimivaid pataljone (pean silmas Pärnu pataljoni sulgemiskava), nõrgestades Eesti iseseisvat kaitsevõimet, ning panustame üha rohkem osalemisele sõdades, mille alustamise kohta meie käest õigupoolest küsitudki pole?

Võiksime arutleda selle üle, kas mõni Eesti konsultant, nõunik, tsiviilteenistuja, insener, õpetaja või instruktor võiks Iraagi rahvast tema vaevalises ülesehitustöös tõhusamalt abistada kui Eesti sõdur, kes patrullib Bagdadi turul. Meie ekspertabi võiks isegi otstarbekas olla. Tubli ja vapra Eesti sõduri peame aga auga Iraagist koju lubama, sest rahu sõjaga ei võideta.

[esiletõste 1]
Kodanik, kes soovib meie sõdurite kojutoomist Iraagist, peaks valima Keskerakonna või vähemalt ei tohiks ta valida Reformierakonda ning Isamaa ja Res Publica Liitu.

[esiletõste 2]
Rahvaarvu ja sisemajanduse kogutoodangut arvestades oleme maailmas sõjalistel missioonidel (militaarselt üleesindatud. Kas see ikka on Eesti rahva enamuse huvides?


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)