Pullivend, pullipartei, pulliriik

Mullu kulutas riik HIV-positiivsetele osutatavate raviteenuste peale umbes 70 000 krooni inimese kohta. See teeb 1263 ravisaaja puhul kokku 88,4 miljonit krooni. Kui eeldada, et antiretroviirusravi saajate arv tõuseb umbes 400 inimese võrra aastas, siis vajavad 2015. aastal 4000 patsienti ravikuludeks kokku 280 miljonit krooni.

Praxis'e juhatuse esimees Ain Aaviksoo sõnas uudisteportaali Delfi vahendusel, et igal aastal põhjustab HIV Eesti ühiskonnale majanduslikku kahju umbes poolteist miljardit krooni. Peaaegu sama palju on riigieelarves raha peretoetusteks. Aaviksoo sõnul kasvab praeguse nakatumistaseme juures ühiskonna kulu ligikaudu 10-20% aastas. Lähiaastatel vaja minevaid kulutusi enam ära hoida ei saa. Jääb vaid loota ennetustööle, mis on siiski odavam kui ravimine.

Mitmed ettevõtted on HIV-ennetusele oma õla alla pannud, neid koondab koalitsioon „Ettevõtted HIV vastu". Swedbanki personalidivisjoni direktori Signe Kaursoni sõnul näeb Swedbank suure tööandjana vastutust ja võimalust teavitada ja harida oma personali ning nende kaudu jõuda ka töötajate lähedasteni.

Kesknädal imestab, kuidas on väidetavalt kõrge haridus-, kultuuri- ja moraalitasemega Eesti nõnda kiiresti langenud pimedasse mülkasse? Miks seksuaalküsimustesse sallivalt ja vabameelselt suhtuvas Rootsis ja Taanis on erinevalt Eestist suudetud vältida HIV-i leviku muutumist epideemiliseks nähtuseks? On ju viimastel andmetel HIV võimsalt sisenenud ka nn eesti keskkonda, kui seni ekslikult arvati, et see puudutab ainult meie vene noori.

Eesti ühiskonnas muutus raha alates peaminister Mart Laari esimesest valitsusest ainsaks pühaduseks, mida kummardati ja millele paljud olid valmis ohverdama oma tervise, perekonnaõnne, hingerahu jne. Saatuse irooniana on parempoolsete valitsuste poolt üles köetud rahakultuse tagajärjel tänane Eesti hoopis läbi aegade sügavaimas majanduskriisis. Lisaks on eestlased ka tervise poolest erinevate statistiliste näitajate põhjal osutumas üha põduramaks.

Ameerika kirjanik Kurt Vonnegut võrdleb inimese elu oma teoses „Kullisilm" raamatuga, milles on olemas OMA LUGU ja epiloog. Sarnaseid paralleele võib tõmmata ka näiteks rahva saatusega. Aasta- aastalt üha enam pullitegemisele ja lõbudele keskendunud Eesti ühiskond meenutab oma hoiakutelt ja suhtumiselt siiani kohati ebaküpset ja vastutustundetult käituvat teismelist.

Teadlaste hoiatuste ja karmi statistika asemel tervitab see ühiskond oma kangelastena jätkuvalt vaid niisuguseid pullivendi nagu Indrek Tarand ja pullierakondi nagu „Ühtne Eesti". Sisutühjuse ja kõikevallutava lõõpimise tõttu ei ela eesti rahvas enam läbi OMA LUGU nii nagu 20 aastat tagasi. Ühiskond on jõudnud epiloogi, kus on kohta vaid tühjal siblimisel ja pinnapealsusel.

Mis saab epiloogi jõudnud pulliriigist edasi, sellele pimesi üksnes rahast (=euro) lobisevad paremerakonnad ei mõtle.

INDREK VEISERIK

Jaga |