Martin kolis paadi alla

"Paradiisipääsenu" kolgatatee - kõik jäi ainult unistuseks

Martin unistas, et ehitab oma mõrsjale ilusa suure maja. Kahekorruselise, laia veranda ja uhke torniga, et oleks nagu muistsel muinasmaal! Et siis, kui mees tuleb päevatöölt, temake ootab seal üleval tornis ja viipab talle. Ja ärge arvake, et Martin ainult unistas, - ta tegutses selle parema tuleviku nimel. Ta oli tervisest pakatav noor mees, ettevõtlik ja agar, ikka esireas. Aasta oli 1989.

Unistusehäärberi tarbeks oli kõik ammugi valmis - lauad, ehituskivid, marmorplaadid, katuseplekk. Juba rajati vundamenti - ehitus võttis tuure. Järgmiseks aastaks lootis ta maja katuse alla saada.

Ei läinud aga nii... Et ehitada, selleks oli vaja raha juurde teenida. Kuigi ta tegeles tulutoova ettevõtmisega, ajad muutusid - ei piisanud enam laiaks elamiseks ja samas ka veel ehitamiseks. Aga laialt ta juba elama oli harjunud. Nimelt ostis ta kokku suhkrut, ja see tasus end vägagi hästi ära. Pruudile võis lubada roosikimpe ja Kanaare, rääkimata sellest, et oli endale jõudnud osta kõik uusrikkale vajalikud atribuudid. Isegi automajake ja jaht olid olemas. Ja hirmkallis tõukoer keti otsas, tulevase äia ja ämma juures. Ainus, mida polnud, oli eluase - üüriti kusagil tuba.

Senikaua, kui Martin majaehituseks raha teenis, hakkasid tasapisi ehitusplatsilt kaduma prussid ja lauad, ning lõpuks oligi läinud kõik... Ärile panid põntsu valitsuste otsused, sidemed partneritega Ukrainas katkesid. Mõni aeg elas ta vanast rasvast, lootes, et valitsus võtab aru pähe, et kuidagi aidatakse ettevõtjaid kas nõu või jõuga. Aga, võta näpust, seda ei juhtunud. Ülevalpool tegeldi kildkonnastumise ja oma kukru punniajamisega. Riigi majandamisega polnud kellelgi asja... Ja ega osatudki majandada.

Meeleheites pöörduti vales suunas

Kuhu läheb üks suures rahahädas olija? Eks ikka panka. Kes tol ajal oskas arvata, et Eesti pangad oma eesti inimest niiviisi koorima hakkavad ja lõpuks välismaale ärastatakse.

Liisis meie tubli Martin neli suurt kaugvedude autot, võttis tööle tublid autojuhid. Elu kees: mehed said head palka, firma üüris büroopinda, maksis iga kuu pangale tagasi hiigelsuuri summasid, boss ise pakatas uhkusest oma saavutuste üle. Millise žestiga ta meestele palgapäeval raha maksis! See oleks väärinud jäädvustamist!

Möödus aastakest paar, ja midagi murdus. Vahetus valitsusi ja asjad kiskusid ikka enam kiiva. Pangaintressid olid nii suured, et sissetulek ei katnud neid. Ka koostööpartnerid hakkasid sulitsema. Et Martin ise oli aus mees, siis lootis ta seda ka teistest - kõik olid ju sõbrad. Aga valesti arvestas! Et kuidagi välja vingerdada, võttis Martin ette riskantseid ettevõtmisi, tegi AS-isid ja OÜ-sid, lootes suurt tulu saada, aga igal pool olid juba kogenumad tegijad ees. Tulu ta igatahes ei saanud, küll aga paksu pahandust nii endale kui ka kodustele (pulmad olid peetud, tütar kasvamas), kuid sellestki saadi üle.

Aga sellest hirmsamat, kuidas inimese ikestavad pangad, pole olemas. Röövellikud intressid kasvasid nii suureks, et käisid üle mõistuse. Kaubafurgoonid võttis pank ära, kuigi nendesse oli inimene sumanud valu ja vaevaga teenitud  tohutu raha. Tuli hakata end varjama, kohtutäiturid käisid üksteise võidu ukse taga. Mõnda aega püüdis Martin kala, langetas metsa. Mida kõike ta küll ette ei võtnud, aga kusagil sellist sissetulekut ei paistnud, et olukorda päästa.

Panga eest plehku Suure Lombi taha

Ei jäänudki Martinist mehepojal enam muud üle, kui pani minema. Ameerikasse! Mida tal seal 90-ndate lõpus alustades läbi elada tuli, võib ainult aimata. Siinsete arvates oli tollal Ameerika midagi imedemaa taolist, seal ei saanud ju keegi häda tunda!

Nüüd alles hakkame teada saama, mis sealgi tegelikult toimub. Tollal aga oli sel, kes Ameerikasse läks, häbi iitsatadagi, et ta ei leia seal tööd või tahab tagasi tulla. Ja õnnestuski Martinil saada tööle kuhugi, kus tehti aknaid ja uksi. Siis tulid kodumaale pildid: kerekas isand (sealse rämpstoidu tagajärg!) nagu teismeline uhkeldamas oma läptopiga ja jalgrattaga; vist sai autogi ostetud (mis samas kohe maha tuli müüa kulude pärast), rääkimata muust kirevast pudipadist, nn esmaeduka atribuutidest. Võis mõni aeg olla uhke ja õnnelik.

Kodused aga virelesid. Lapsuke käis tühjavõitu külmikust vaatamas, kas emme on toonud midagi suupärasemat; oli teine isasse, tugev ja trulla, ning ka süüa tahtis vastavalt. Ema palgakesest kahele jagada jäi napiks... Vahel sai maha müüa rikkal ajal ostetud asju, paadi või järelkäru, mõne mööblitüki. Aga kauaks sellestki jätkus.

Elu Ameerikas veeres kui hernes

Kui papal hakkas vahepeal paremini minema, sai ta ka koduseid toetada. Saatis isegi kaks jalgratast, süleraali, muudki kallimat kraami, mis seal mingil ajal väga soodsa hinnaga saada oli. Iga kuu lapsele söögiraha saata tal aga polnud. Keegi ei uskunud, arvati, et tahab ise laiata.

Nüüd, kui on rohkem ettekujutust lombitaguse paradiisi kohta, teame, et endalgi oli tal peenike peos. Suure hädaga aastas paar korda tuli Eestisse mingi summa; muidugi oli asi seegi. Kutsus kord oma kulu ja kirjadega enda daamid nädalaks küllagi. Viieaastasest trullast oli selleks ajaks sirgunud neiu. Isa tegi neile laevasõite ja näitas oma „valdusi". Oli end kuidagi osanud uuesti sisse seada.

Millest siis koosnesid tema valdused? Ühest väikesest puutöökojast, vineer- ja asbestseintega toast emigrantide getos, naabriteks samasugused illegaalid või sundmigrandid Baltimaadest. Palju oli vene rahvusest saatusekaaslasi. Elati üksteist raskustes toetades, ühises mures ja rõõmus.

Ameerikasse minnes oli Martinil kava seal niipalju teenida, et saaks tagasi maksta pangalaenud. Kui selgus, et see on võimatu, tuli jääda variandi juurde naasta siis, kui kümne aasta pärast võlg aegub. Nüüd on  kümme aastat täis. Tagasi ka ei saa, elul on nagu punn ees, pole vist dokustaategi. Lõpuks kadus seegi tööots, masuajal keegi eriti ei telli enam ei uksi ega aknaid. Korteri eest on ta võlgu, oma asbestpugeriku eest maksta pole millegagi, üürivõlg kuhjub. Tagasitulekust pole aga juttugi. Juba sellepärast, et pole sõidurahagi.

„Pidin kolima paati elama," oli Martin hiljuti SMS-sõnumi saatnud.

Eestis oleks veel hullem

Mis ootaks sellist meest, kel turjal juba nelikümmend viis, siin praegu ees? Paremad kohad juba kõik okupeeritud nooremate poolt. Ei loe, et sa olid kunagi ettevõtlik ja nüüdki võtaks veel midagi ette. Pole ju enam väikeettevõtjaid toetavat seadusandlustki, siinsedki ettevõtted sulguvad üksteise järel. Haridust napib. Hakata õppima? Hilja nagu ja väljaõpe maksab tuhandeid. Raha ta Ameerikas koguda ei jõudnud, kõik kulus elamisele.

Kui meie tüürilolijad oleks rohkem oma tublidest inimestest hoolinud, kui palju selliseid Martineid oleks jäänud Eestisse ja siin majandust õitsvale järjele aidanud?! Molli juurde said vinnid ja punnid, rullnokad või muud, töötegijad aga löödi jalust, head majandusmehed eemaldati otsustamise juurest.

Nüüd koorivad pangad viimse naha seljast ka neil, kellelt enam midagi koorida nagu polekski. Arutu hulga kontorite putitamiseks võetakse riigile uusi laene. Ümberringi ägavad vintsutustes elatud eluga kaasinimesed, kaotatud põlvkond, kellest varsti pole elu-  ega töölooma.

Need, kes on seatud selleks, et riigialamaid ja nende peresid ausates ettevõtmistes toetada, teevad millegipärast kõike vastupidi. Ja üleüldse tundub, et kellelgi polegi inimsaatustega asja. Ka need, kes praegu oma erakondlikus konnatiigis elu eest  mingi pseudotegevusega edukaid mängivad, on kuidagi virilad ja ebalevad. Jah, ega neilgi lõbus ole.

Kes keerab need asjad kõik nii kihva? Küsimus on retooriline. Sest me ju teame vastust.

Kas on veel pääsu või ei ole? Või mitte enne, kui taevataat ise karistab kurjusepesa, kes ja kus see siis ka poleks? Nagu ta seda varemgi on teinud, kui priiskamine ja ülbus liiga suureks läksid. Seni pole näha, et kurjus ja ahnus ilmast kaduma hakkaks. Üleilmsed katastroofid, õnnetused nii looduses kui ka majanduses annavad küll märku, et midagi tuleb muuta, aga kes seda kuulab! Veelgi suurema hooga käib tants ja trall - Lutsifer võidutseb.

Telekanalilt History võib vahel kuulda teadlaste arvamusi, et on võetud kurss maamuna ühe kolmandiku elanikkonna füüsilisele hävitamisele . Oli ehk ka siinkirjeldatud juhtum sammuke sinnapoole? Et „nõnda vaevledki sa oma kogu oma eluea, ja kuidas elada -- ei tea, ei tea..." - nõnda on kunagi öelnud elutark Marie Under.

Või ronib meie Martin  veel paadi alt välja?..

ANNE RATMAN, ajakirjanik

[fotoallkiri]   EESTLASE ELU AMEERIKAS: Kellele American Dream, kellele paadialune vegeteerimine.

Jaga |