Parempoolsusele pole alternatiivi!?

RALF R. PARVE,      11. veebruar 2004


Jaan Kaplinski tuli taas välja võimsa sõnumiga. Kaplinski äratas Okasroosikese-unest üles hulga kultuuriinimesi, kes siiani meie ülekohtuses ühiskonnas enamal juhul on suu vakka hoidnud.
Loomeinimeste esimesest ja siiani viimasest uhkest väljaastumisest ehk Eesti NSV loominguliste liitude ühispleenumist on möödunud 16 aastat. Siis kultuuriinimesed veel julgesid rääkida otse ja ausalt, mis meie ühiskonnas toimub.
Ajakirjandus pole vasakpoolsust iialgi sallinud. Põhiliselt on propageeritud parempoolsust. Raivo Palmaru doktoritööst selgub, et tervelt 80 protsenti ajakirjanikest pidas end 2001. aastal läbi viidud küsitluses selgelt parempoolseks. Nii lugesime ajakirjandusest nõrkemiseni, et parempoolsusele pole mingit alternatiivi.
Täna toimuv on kentsakas. Ilmselt sunnib muutunud poliitiline olukord nüüd paljusid uude paati ronima. Näiteks Enn Tarto, kes oli esialgselt isamaalane, seejärel parempoolne, järgnevalt aga mõõdukas. Kas nüüd on juba sotsiaaldemokraatia armsaks saanud?
Mitmedki tänaseks vasakpoolsuse valinud on andnud oma väärtusliku panuse parempoolsuse heaks. Näiteks Toomas Hendrik Ilves juhtis alles hiljaaegu mitte just eriti vasakpoolset Rahvaerakonda, millega ühines Parempoolsete nime kandev seltskond.
Kes aga nüüd vasakpoolsuse manifestile oma allkirja andsid? Riigikogu VII koosseisus istus mu ees Jaan Kross. Mäletan, kuidas isamaaliitlane Illar Hallaste jooksis piki istmeridu ja jagas rahvakirjanikule korraldusi, millisele nupule tuleb parempoolsuse heaks vajutada. Meenub ennastohverdav sotsiaaldemokraat Ülo Laanoja. Ühe parempoolse seaduse läbisurumiseks jäi parlamendisaalis hääli vajaka. Isamaalased võtsid vaheaja ning tõid oma parempoolsete ideede jõustamiseks Keila haiglast hääletama jalamurruga hospitaliseeritud Laanoja. Temagi hääletas koos kõigi Mõõdukatega just nii, nagu nõudis valitsev parempoolsus.
Laari valitsuse parempoolset poliitikat aitasid Riigikogus ja valitsuses ellu viia Eiki Nestor, Jaak Herodes ja Rein Järvelill. Laari esimese kukutamise järel juhtis peaministrina parempoolsust edasi Andres Tarand, teises valitsuses oli ta aga Laari valitsuse koalitsiooninõukogu esimees.
Mida suurepärast on aga sotsiaaldemokraatia hüvanguks panustanud Eesti raudteed ja elektrijaamu väliskapitalile parseldanud Mihkel Pärnoja? Huvitav seegi, kas Laari esimese valitsuse sotsiaalministril Marju Lauristinil tahtsid raevunud pensionärid mantlilt nööpe ära kiskuda selle eest, et ta oli sotsiaaldemokraat? Või hoopis seepärast, et viis ellu vanainimesi põlgavat parempoolsete poliitikat?
Ehk kirjutab manifestile edaspidi alla ka mõõdukas Liia Hänni, kes viis Laari valitsuse reformiministrina ellu jõhkra parempoolse omandireformi?
Ent parem juba hilja kui mitte kunagi. Tore, kui sotsiaaldemokraatiast Eesti jõhkras parempoolitsemises lõpuks reaalne poliitiline jõud saab. Ja selgrootute operetisotsidega hüvasti suudetakse jätta. Elagu uuenev ja tõeline Eesti Sotsiaaldemokraatlik Erakond!

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (3)