Ühenduses on jõudu!

Tühjenevad külad, tühja kõhu või lausa noore nälja käes kannatavad kümned tuhanded (kooli)lapsed, üliõhukeseks valitsetud riigi nõdra sotsiaalkaitse ja tööpuuduse tõttu siirduvad raske südamega võõrsile kümned tuhanded noored ja keskealised pered. Neid ja paljusid teisigi nende sotsiaalsete põhihädadega seostuvaid probleeme on võimalik kui mitte justkui võluvitsaga, siis ikkagi tuntava tagajärjekusega lahendada materiaalsete rikkuste mõningasegi ümberjaotamisega ühiskonnas. See pidurdaks kihistumist. Lastetoetused võiksid vabalt juba tänavu suureneda seniselt napilt paarikümnelt eurolt kahe- või kolmekordseks, töötu- ja ümberõpperahadki ei peaks olema europildi taustal vägagi häbenemisväärsed, koolis võiksid saada tasuta toitu kõik õppurid, pensionidki võiksid olla toekamad...

Mis on sellel pildil valesti? - seesuguse küsimuse tõi noor naine valusasti meie silme ette. Kuid nagu arvata oligi, ei viivitanud sotsiaalset lausparempoolsust põlistada püüdvad kommenteerijad oma kriitika vallalepäästmisega Mari-Liis Lille aadressil. Üks neist, kasumit maksuvabalt Eestist Rootsi saatva SEB-panga analüütik lubas endale lausa hädaldamist: Lill kutsuvat üles lihtlabasele ümberjagamisele, aga ümberjagamine ei suurendavat rikkust!...

Oma pikale ajakirjanikukogemusele toetudes saan selle väite kohta märkida, et ümberjagamine ei taga otseselt rikkuse juurdeteket, aga ometi annab iga lisaeuro, mida hapra sotsiaalsüsteemi turgutamiseks näpistatakse, üsna ruttu tunda ka majanduse teovõime ja tootmismahu suurenemisel. Sest miks muidu paljud suurfirmad ja kontsernid on aastakümneid arendanud ilmse eduga kasumlikku tootmist just astmelise tulumaksuga Soomes, Rootsis ja mitmel pool mujalgi? Meil aga on valitsev paremseltskond suutnud summutada ühiskondliku arvamuse lausa selleni, et vaevalt julgeb mõni (sotsialistist?) poliitik või arvaja avalikkuse ette tulla ettepanekuga mõnevõrragi suurendada panustamist sotsiaalkindlustusse, kui teda kohemaid ohtlikuks, lausa kommunismiohust nakatanuks või purupunaseks tembeldatakse.

Seesugune friedmanlik, ühemõõtmeline kauboikapitalism on arenenud riikides ammu parda taha heidetud. Sest pole nõnda, et mida parem elu on rikkamatel, seda paremini võivat elada kogu rahvas. Parem- ja vasakpoolsuse vahel peab valitsema tasakaal, tasakaalustavat arengut võimaldavat olukorda Eestis aga paraku pole lastud välja kujunedagi. Selle all kannatavad mitte ainult lastega pered ja nadil pajukil virelevad eakad, vaid ikkagi veel madalseisus püsivad masuajal vähenenud töökohad ...

Liiga kauaks valitsema jäänud parempoolsuse vastu astumise omamoodi veenev ilming on Rahvakogul kõneldu. Eks näis, mil määral Riigikogus prevaleeriv paremkoalitsioon eesotsas Reformierakonnaga soovib-söandab Rahvakogu seisukohti aktsepteerida. Või võetakse seal taas ette katseid rahvaesindajate ilmselt vasakpoolsuse tunnustega seisukohavõtte parempoolsusega tasalülitada?

Eesti ühiskond jälgib Toompea lossis ja Stenbocki majas toimuvat senisest märksa terasemalt. Aktiviseerumas on ka eakam põlvkond - meie eakate organisatsioon on kavandamas maikuu keskel meeleavaldust. Samal päeval astuvad oma õiguste kaitseks Riias välja Läti pensionärid. Samalaadne plaan on kuuldavasti päevakorral Vilniuses. Ühenduses on jõudu!

ANTS TAMME, Videviku peatoimetaja

Jaga |