Rahvaste paabel ehk iseseisvuse rasked õppetunnid

 Sellise lähenemise korral pole muidugi hirmu, et tegevus ja adrenaliin kunagi otsa saaksid, sest lihtne matemaatiline tehe näitab, et juurde peaks tekkima veel 2806 rahvusriiki. Nii et on, mille nimel tegutseda ja kellele pöialt hoida.

 Reaalsed ja kirjutatud õigused 

Paljud loodavad, et oma riigi saavad lõpuks ka kurdid ja et Tiibet saab ükskord vabaks. Mis siis ikka, püüdlused on ju tegelikult kiiduväärt. Siinkohal ei saa mainimata jätta rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid. Selgesti on sätestatud rahvaste õigus enesemääramisele ja oma riigi loomisele. Veel on selgelt sätestatud ka riigi (muu hulgas paljurahvuselise riigi, nagu neid on maailmas enamik) õigus territoriaalsele terviklikkusele. Kolmandaks eksisteerib kodanike õigus vabadusele ja elule ning eraomandi puutumatusele.

Kuidas siis neid kolme põhimõtet ühekorraga silmas pidades muuta see maailm paremaks paigaks, nagu armastavad öelda ameeriklased? Enamikel juhtudel rikub rahvuse enesemääramine nii riigi terviklikkust kui ka põhjustab ulatuslikke kodanike põhiõiguste rikkumisi, sest üldjuhul kaasneb sellele protsessile vägivald, kohati ka sõda.  Arvan, et see küsimus jääb nii minu kui ka enamiku teiste inimeste ja organisatsioonide poolt vastuseta.

Iseolemist piirab ajalugu

Muidugi, jälgides tänapäevast meediat, võib kohati jääda mulje, et ühed rahvad on iseseisvust rohkem väärt kui teised. Võib jääda mulje, et rahvaste enesemääramine on omane kaugetele liiva või džunglitesse uppunud riikidele. Kuigi tegelikult see nii ei ole.

1922. aastal võttis Suurbritannia vastu seaduse oma sõjaväe volituste suurendamise kohta Ulsteris (Põhja-Iirimaa). 1968. aastal avasid Briti sõjaväelased tule rahumeelse meeleavalduse pihta Londonderry linnas, tappes ja haavates kümneid inimesi. Tegu oli Ulsterile iseseisvust nõudnute väljaastumisega.

Tanke on linnadesse viidud Kanadas („Quebeci küsimuse“ lahendamise ajal) ning sõjalist jõudu on rakendanud „tsiviilrahutuste” mahasurumisel ka USA. Kuidas toimub Baskimaa „iseseisvuse reguleerimine“, kuuleme ka praegu päevauudistes.

Muidugi, kui meenutada Põhja-Iirimaa okupeerimist, USA ja Kanada territooriumidel elutsenud indiaanlaste õigustest kinnipidamist maade „omandamise“ ajal, siis oleks see kuidagi nagu hoopis midagi muud. Et see justkui toimus ikka väga ammu ja et järelikult polegi see nagu üldse see ja et see on hoopis midagi täiesti muud.

Tõepoolest, rahvusvahelisi konventsioone siis ei eksisteerinud ning sellised tänapäeval igati soliidsed riigid nagu USA ja Suurbritannia tegelesid riiklikul tasandil genotsiidiga (Põhja-Ameerika põlisrahvaste hävitamine), inimkaubandusega (hävitatud põlisrahvaste asemele orjade sissetoomine) ja uimastikaubandusega (Kagu-Aasia maadesse oopiumi relvajõul sissevedu). Olgem ausad, nende riikide tänapäevane heaolu (USA puhul olemasolu üldse) on rajatud just ülalloetletud tegevustele.

Aga jätame kauge mineviku ja vaatame meile lähemat möödanikku. Nii ajalises kui ka geograafilises mõttes. Eredaks näiteks oleks Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik.

Rahvaste segapudru 

Balkan on läbi ajaloo olnud keerulise saatusega piirkond, kus on peetud palju sõdu. Roomlased on seal pidanud lahinguid barbarite ja Bütsantsi armee bolgarite vastu ning ka Esimene maailmasõda algas just sealt. Balkanimaad on etniliselt väga kirju piirkond, kusjuures igal sealsel rahvusrühmal on omad pürgimused.

Lisaks sellele on Balkanil esindatud enamike Euroopa riikide majanduslikud ja poliitilised huvid. Peale Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa, Ungari, Türgi ja Venemaa on seal esindatud kahtlemata ka USA ja Hiina huvid.

Kõige tugevam ning majanduslikult ja poliitiliselt mõjuvõimsaim riiklik moodustis Balkani piirkonnas oli kahtlemata Jugoslaavia Föderatiivne Sotsialistlik Vabariik. See riik suutis suuremate pingeteta endas ühendada kuut rahvusvabariiki: Bosnia ja Hertsegoviina, Makedoonia, Serbia, Sloveenia, Horvaatia, Tšernogooria. Leidus muidugi ka mõningaid rahvuslik-regionaalseid eripärasid. Nii olid Sloveenia ja Horvaatia tänu oma asendile majanduslikult enim arenenud. Serblased jällegi võtsid aktiivselt osa ühiskondlikust elust ning olid tihtipeale riigiametites kõrgetel kohtadel ning moodustasid suurema osa Jugoslaavia professionaalsetest sõjaväelastest.

Balkani sõja algus 

Sõjaline konflikt Jugoslaavias algas 25. juunil 1991 Sloveenias nn Kümnepäevasest sõjast. Horvaatia ja Sloveenia soovisid saada suuremat autonoomiat, kuid keskvõimud ei soovinud seda anda. Sellest hetkest algas ulatuslik relvastatud konflikt, mida vähemalt maailmale serveeriti kui rahvuslikul pinnal tekkinud vaenuilmingut.

Paljuski on selline käsitus õige, kuid samas tekib ka küsimusi. Näiteks toimus Serbia ja Tšernogooria (Montenegro) ühinemine täiesti vabatahtlikult ja valutult. Ka Endine Jugoslaavia Liiduvabariik Makedoonia eraldus sõjalise konfliktita. Verevalamine aga toimus Serbia, Sloveenia, Horvaatia ja Bosnia vahel. Siinkohal mängivad olulist rolli poolte majanduslikud huvid, mida enamikel juhtudest põhjendati rahvusküsimustega, sest föderatiivse vabariigi territooriumil leidus alati piirkondi, mis sageli olid kuni 90% ulatuses asustatud hoopis naabervabariigi rahvusrühma esindajatega. Eks andis ka tunda kommunistliku perioodi „integratsioon“, kuid paljudel juhtudel olid need nn enklaavid tunduvalt varasema tekkega.

Konflikti algusfaasis lahkusid sloveenid, horvaadid, makedoonlased ja bosnialased nii armeest kui ka riigiorganitest. Nii et enamikul juhtudel jäid riigi terviklikkust kaitsma ainult serblased, arvestades selles keerulises olukorras kindlasti ka endi rahvuslikke huve.

Mis puudutab Euroopa üldsust, siis tolle reaktsioon oli imelik. ÜRO küll püüdis teha rohkem või vähem edukaid katseid osapooli lepitada, kuid oli selge, et nendest polnud põhjalikult tülli keeranud naabritele kasu. Samas võttis kogu maailma meedia siiski ühtlaselt Serbia-vastase hoiaku. Et saada natuke aimu, miks see nii toimus, peame vaatama ka neid jõude, kes seisid võitlevate vabariikide seljataga.

Serblased patuoinaiks

Bosnia on valdavalt islamiusuline riik. Selle religiooni surus piirkonnale peale Osmani impeeriumi administratsioon, ning osa serblasi, kes tõepoolest islami vastu võtsid, muutusid ajapikku omaette etniliseks rühmaks – bosnialasteks. Bosniat toetasid selles konfliktis mitmed islamiusulised naftariigid eesotsas Saudi Araabiaga. Toetus oli ennekõike rahaline, sest muud liiki sekkumised poleks Euroopa kontekstis olnud võimalikud. Eraldatud rahasummad kasutati ära meedia lobbytöös. Kes Jugoslaavia sõjakäiku jälgisid, mäletavad kindlasti pidevalt pressist läbi jooksnud uudiseid serblaste kuritöödest Bosnia moslemite kallal. Kogu Euroopa pidas hinge kinni, lootes, et Sarajevo enklaavi lõksu jäänud bosnialased siiski päästetakse ja et serblastel vähemalt seekord jääb üks uus massimõrv sooritamata.

Keegi ei kahtle selles, et tolle sõja ajal pandi toime palju jäledaid kuritegusid nii vastaspoole võitlejate kui ka rahulike elanike kallal. Kodusõda on alati eriliselt julm sõda, kus vastasleerid võtavad oma tegevust isiklikult, erilise viha ja julmusega. Tegu ju ikkagi endiste naabritega, ja teadagi on naabrid halvad ja mõistmatud. Selles suhtes ju üldsusele ei valetatud, küll aga vaikiti bosnialaste samalaadsetest tegudest. Nii näiteks ei ole üldjuhul avalikkusele teada, et Sarajevo bosnialaste enklaavi piiramine võeti serblaste poolt ette Vogoča serbia enklaavi vabastamiseks bosnialaste piiramisrõngast. Pole kahtlust, et Vogoča langemisel oleks sealsetel serblastel läinud sama täbarasti kui bosnialastel Sarajevos.

Loomulikult kõlab kogu situatsioon absurdsena, ja kohati kisub juba kodumaise naabrite nägeluse poole, kus ei saagi lõpuks aru, kes siis ikka peab ühiskasutuses oleva koridori ära pesema.

Ainult et Jugoslaavias saatsid seda kõike veri, vägivald ja kannatused. Samas küttis meedia üles täiesti ühepoolset suhtumist tragöödia osaliste suhtes, ning ka rahvusvahelised organisatsioonid ei teinud midagi, et olukorda muuta.

USA varjatud sõjaline kohalolu

Horvaatide jaoks algas konflikt õnnetult. 1991. aastal alustasid serblastest separatistid emavabariigi toetusel pealetungi Horvaatia alale ja hõivasid sellest märkimisväärse osa. Hiljem suutsid horvaadid siiski serblasi peatada ning, kuigi oma territooriumi vabastada ei suudetud, hoiti rinnet paigal.

Siinkohal peame kindlasti rääkima sellisest huvitavast organisatsioonist nagu Military Professional Resources Incorporated (MPRI). MPRI on USA äriühing, mille tegevust on isegi keerukas seletada. Tegemist on erakapitalil põhineva juriidilise isikuga, mis pakub laialdast teenusteskaalat alates sõjalisest nõustamisest ja lõpetades turvateenustega. Kompanii töötajaskonnas võib leida ligi kaks tuhat USA erukindralit ja kõrgemat ohvitseri, kes kõik lahkelt kliendile oma teenuseid pakuvad. Ühtlasi aidatakse vajadusel klienti ka relvastuse soetamisel. De jure pole otse loomulikult tegemist USA riikliku sekkumisega. Ameerika Ühendriigid tegutsesid avalikult vaid läbi ÜRO ja teiste vastavate rahvusvaheliste organisatsioonide. Samas on raske uskuda, et selliseid delikaatseid missioone täitev äriühing saaks tegutseda riiklikul tasemel heakskiiduta. Seega pole USA justkui ametlikult sellesse sõtta sekkunud, kuid mitteametlikult on tema mõju isegi väga tuntav. Tänu MPRI poolt läbi viidud varustamisele ja väljaõppele alustasid horvaadid 1994. aastal vastupealetungi ja tõrjusid serblased lühikese ajaga oma territooriumilt välja.

 Maailma meedias tehti serblased täielikeks agressoriteks, suisa elajateks. Liitlastena esines serblaste poolel vaid Venemaa. Arvestades asjaolu, et Jeltsini-aegne Venemaa viibis sügavas kriisis, jäi Vene abi rohkem sümboolseks ja piirdus serblasi kaitsvate avalduste tegemisega ÜRO-s. Mingit otsest ja organiseeritud sõjalist abi Venemaa Serbiale ei osutanud, kui mitte arvestada Vladimir Žirinovski klounaade vabatahtlike kogumisega. Muidugi aitasid serblased end suuresti ise, omastades valdava enamiku endise Jugoslaavia Rahvaarmee relvastusest.

Kellele oli Jugoslaavia konflikt kasulik? 

Tavalisele eestlasele muidugi  piisab serblaste-vastase antipaatia tekkimiseks pelgalt faktist, et neid toetas Venemaa. Enamikule  Lääne- Euroopa riikide kodanikele on Jugoslaavia kodusõja aegne propaganda jätnud samuti tugeva jälje. Hiljutine Kosovole iseseisvuse andmine toimus nagu möödaminnes, rikkudes kõiki seadustes sätestatud riikliku terviklikkuse põhimõtteid, ning keegi ei soovinud kuulata igati mõistlikke küsimusi, kas ikka tegutsetakse õigesti.

Mõeldes kõigele sellele, mis on toimunud Jugoslaavias, ei saa ma üheselt väita, kas rohkearvuliste väikeriikide teke toimub demokraatia või millegi muu huvides. Fakt on see, et Euroopas on pärast ühtse Jugoslaavia  lagunemist üks tugev riik vähem ja üks pingekolle rohkem.

Vägagi küsitav on, kas see ikka on Euroopa Liidu huvides. Euroopa riigid pole Jugoslaavia lagunemisele aktiivselt kaasa aidanud, pigem kontrollis seda protsessi USA. Igatahes ei saa hetkel enam leida veenvaid vastuargumente USA sõjalisele kohalolekule Euroopas, mis pärast külma sõja lõppemist hakkas küsitavaks muutuma. Igatahes seniajani, kuni Euroopa ei asu looma omaenda sõjajõude, on USA kohalviibimine garanteeritud. Euroopa Liit ei muutunud selle kõige tagajärjel ka ühtsemaks.

Eks aeg näitab, mida veel said Jugoslaavia rahvad iseseisvumisega kaasa. Rahvusvahelise õiguse pretsedentidest, mis aastakümneid peavalu valmistavad, ma ei räägigi.

PRIIT KARUMAA

Jaga |