Juudiriik lihtsalt taastab oma „kollitusjõudu“

GWYNNE DYER,      26. juuli 2006


„Tegelikult on neil vaja, et Süüria sunniks Hezbollah' seda sitakeeramist lõpetama, – ja ongi kogu lugu," ütles president George W. Bush Peterburi tippkohtumisel, märkamata, et mikrofon oli lahti. Kuid asi pole kaugeltki nii lihtne, sest igal heitlusel on kaks poolt ja osa „sitta" teeb ka Iisrael.


Kindlasti oli Iisraeli piiri ületanud ja kaks pantvangi võtnud Hezbollah konflikti alustaja, kuid pole sugugi selge, kas Süüria või Iraan seisavad ikka selle operatsiooni taga. Hezbollah' liider sheik Hassan Nasrallah suutnuks sellise aktsiooni vabalt ka omal algatusel korraldada.

Kes andis rünnakukäsu Iisraelile?

On tõsi, et Põhja-Iisraelis rahena maha sadanud raketid (seni on 2000 raketti tapnud 16 Iisraeli tsivilisti) on tehtud Iraanis. Kuid Liibanoni pommitavad (seni on surma saanud 130 liibanonlast) lennukid F16 ja Apache-sõjalaevad on pärit USA-st, ning see ei tähenda veel, et Washington oleks käskinud Iisraelil alustada kallaletungi Liibanonile.
Nasrallah teab, kuid ei hooli sellest, et Iisraeli kättemaks pantvangide pärast langeb peamiselt süütute liibanonlaste kaela (sest nemad on märksa kergemad sihtmärgid, kui tema tabamatud geriljad). Tal on varrukas varuks veel mõned üllatused, sealhulgas suurema tegevusulatusega raketid, mis võiksid tabada Iisraeli sisemaad, ning radarjuhitavad Silkworm-raketid, millega rünnata Iisraeli sõjalaevu, mis on karistamatult pommitanud Liibanoni rannikut. Kui Hezbollah suudab Iisraeliga võidelda nagu võrdne võrdsega, väljub Nasrallah sellest heitlusest sama populaarse araabia liidrina, nagu seda oli viimati araabia väärikuse ja vabaduse sümbol, Egiptuse liider Gamal Abdel Nasser (1918–1970).

Kunagine tapasuhe oli 1:12

Sõjakust õhutab ka Iisraeli armee staabiülem kindral Dan Halutz. Tema põhimureks on olnud, et Iisraeli „kollitusjõud" on vähenenud, ning ta soovib seda taastada. Mõne Iisraeli kaitseanalüütiku, näiteks professor Gerald Steinbergi arvates on Liibanoni jõulise ründamise plaan seisnud riiulis juba aastaid, oodates ainult provokatsiooni, mis õigustaks selle käikulaskmist. Kuid mida see „kollitusjõud" siiski tähendab?
Kõik saavad aru Iisraeli Liibanoni-vastaste rünnakute jõhkrusest. Loomulikult on see „ebaproportsionaalne jõurakendus", nagu seda nimetas juba järgmisel päeval Prantsuse president Jacques Chirac. Selles kogu asi ongi. Iisraeli „kollitusjõud" seisnebki kõigile demonstreeritavas tahtes tappa ja hävitada ründajaid kaugelt suuremas ulatuses – vaenlased peavad teadma, et ühe iisraellase tapmisel sureb tosin või enamgi araablast.
Selline mõtteviis on Iisraeli strateegias domineerinud juba alates selle riigi loomisest: Kõikides Iisraeli sõdades, kuni 1982. aasta kallaletungini Liibanonile, on see „tapmisvahekord" püsinud niisugusel tasemel. Esimest korda see enam ei kehtinud Iisraeli pikaleveninud okupatsiooni ajal Lõuna-Liibanonis aastail 1982–2000, kui Iisraeli väed suutsid iga oma tapetud sõduri kohta tappa ainult üksikuid Hezbollah' võitlejaid.
Sõdurite pidev hukkumine oligi peapõhjus, miks Iisraeli armee kuue aasta eest Lõuna-Liibanonist välja tõmmati, kuid paljud Iisraeli kaitsetegelased olid mures, et Hezbollah' võit vähendas oluliselt hirmu Iisraeli ees. Ka järgnenud kokkupõrgetes palestiinlastega ei taastatud endist tapasuhet: nn teise intifada aastail tapeti iga hukkunud Iisraeli sõduri kohta vaid kolm palestiinlast.

Odavate ja kergete võitude aeg on läbi

Siit pärinebki Iisraeli sõjaväe eeldatav soov taastada oma „kollitusjõud" – näidata, et Iisrael suudab ja võib ka pisikestele rünnakutele vastata ebaproportsionaalselt suure vägivallaga. Iisraeli sõjavägi ei ole otsinud kaklust, kuid kui see võimalus ise kätte tuleb, siis kasutab ta selle ära, et demonstreerida, kui võimsalt ta võib ülereageerida.
Gaza sektoris ja esimese Iisraeli sõduri pantvangi võtmisel 25. juunil kulges operatsioon enam-vähem plaanipäraselt, sest palestiinlastel pole eriti millegagi võidelda: nendel oli ohvrisuhteks alates Iisraeli massiivse jõuga sekkumisest üle 20 tapetud palestiinlase iga tapetud iisraellase kohta. Kuid Hezbollah on märksa kõvem vastane.
Pärast nädalapikkust vastastikust pommitamist (Hezbollah' raketid Iisraeli suurtükkide ja lennuväe vastu) on Hezbollah' arsenalis endiselt alles vähemalt kolm neljandikku rakettidest. Suur osa Iisraeli põhjaosast on endiselt avatud raketirünnakuteks. Ja kuigi vaid üks igast sajast raketist tapab kellegi, jääb see nii senikaua, kuni Iisrael ei okupeeri uuesti kogu Lõuna-Liibanoni.
Iisraeli häirib aga veelgi enam seik, et oma „kollinägu" pole ta tegelikult suutnud taastada. Suur osa Liibanoni rahuotstarbelisest infrastruktuurist küll hävitati, kuid tapasuhe on ikka vaid 6:1 iisraellaste kasuks.
See pole niisama aasimine, vaid on märk jõuvahekordade aeglasest, ent kindlast muutumisest. Nähtavas tulevikus jääb Iisrael sõjalises mõttes küll võitmatuks, kuid vanad head odavate ja kergete võitude ajad on möödas.

Gwynne Dyer on vabakutseline ajakirjanik Londonist, kelle artikleid avaldavad 45 maa ajalehed.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)