Kuidas võis sündida holokaust?

 Genotsiid on rahva osaline või täielik hävitamine või tahtlik kahjustamine poliitilistel, usulistel, rassilistel või rahvuslik-etnoselistel alustel. Siia ei kuulu majanduslikud kriteeriumid nagu nälg ja vaesus ega rikaste terroriseerimine.

Kui Winston Churchill oli 1941. aastal saanud esimesed teated juutide kallal toime pandust, läks ta marru ja ütles, et „meil on tegemist kuriteoga, millel ei ole nime“ (E. Saks 2003). Holo tähendab kreeka keeles „kogu, terve“, kaustos aga „põlenud“. Holokaust on üldine häving, kus tapetakse kõik.

Algus

Tsaari-Venemaa salapolitsei fabritseeris „Siioni tarkade protokollid“ (1903), kus süüdistatakse inimkonna kõikides hädades juute, sh plaani eest hakata maailma valitsema. Adolf Hitler võttis selle võltsingu oma poliitika aluseks. Raamatus „Mein Kampf“ seab ta eesmärgiks peatada kultuuri värdjastamine ning hakata produtseerima Jumala jäljendeid – puhtaverelisi aarialasi, kes valitseksid Kolmandat Reichi.

Juutidest ja juudi kultuurist lahtisaamiseks tuli tal vallutada nii Euroopa ja N. Liit kui ka USA. Molotovi–Ribbentropi pakt oli suurim šokk juutidele, kelle Hitler lubas 30. jaanuaril 1939 Riigipäeva ees esinedes hävitada. Holokausti alguseks võib lugeda Hitleri võimuletulekut 30. jaanuaril 1933, toimepanijateks SS-i surnupealuumärgiga üksused.

Kui sõja lõpus oli Berliin sisse piiratud, pidas füürer oma suurimaks saavutuseks juutide massilist hävitamist. Ohvreid on hinnatud 5,75 miljonile ehk 67% juutide populatsioonist Euroopas.

Holokausti alla kuulub ka mustlaste likvideerimine. Eesti mustlaskond mõrvati peaaegu täielikult. Kui Saksamaa oli sõja kaotanud, soovis Hitler hukku ka saksa rahvale, kes polnud tema suuri unistusi väärt. Millele eestlased Hitleri võidu korral loota võisid, kui nad poleks soovinud sõnakuulelikult germaniseeruda? Fašistlik Saksamaa oli surmariik. Eestis mõrvati Saksa okupatsiooni ajal tuhandeid inimesi, neist ca 7000 Eesti Vabariigi kodanikku. Suurima arvu Eesti territooriumil natside okupatsiooni ajal hukkunutest moodustasid enam kui 10 000 Nõukogude sõjavangi (täpne arv teadmata).

Antisemitism

Antisemitism ehk juudiviha algab eelarvamustest ja laimust ning lõpeb diskrimineerimise ja holokaustiga. Alguse sai see Rooma ülemvõimu all, mis keelas juutidel ümberlõikamise – see oli nende usu põhinõudeid. Valitud rahvas tõusis oma usu kaitseks okupatsiooni vastu korduvalt üles, kuni neil keelati 135. aastal elada omal maal.

Osa laialipillutatud juute säilitas oma usu kui rahvuse aluse, ülejäänud sulandusid asukohamaade elanike hulka. Kristlased keelasid ära kõik teised usud, tehes juutidele ajuti mööndusi. Muhamed oli judaiste algul austanud, aga solvus, kui nad tema usku omaks ei võtnud, ning alustas nende vastu 622. aastal Mediinas „püha sõda“. 715. aastal elas 90% maailma juutidest islamiusulises Omajaadide kalifaadis, seejuures väga hästi. Esimeses ristisõjas kaitsesid Jeruusalemma moslemid ja juudid koos, aga nad hävitati eraldi, esimesed veres ja teised tules (15. juulil 1099). Juudid peavad oma kuldajaks Euroopast majanduslikult ja kultuuriliselt kõrgemini arenenud Córdoba kalifaati (756–1492), mille vallutamise järel Hispaania sundis võidetuid ristiusku vastu võtma või maalt lahkuma.

Kristlased süüdistasid juute Jeesus Kristuse tapmises, kuni Vatikani II kirikukogu nad sellest süüst 1965. aastal vabastas. Ei märgatud, et nii Jeesus ja tema jüngrid kui ka enamik esimesi kristlasi olid juudid. Katoliku pühak Bernard Clairvaux’st pani aastal 1145 paganad valiku ette: kas ristiusk vastu võtta või saada maa pealt ära pühitud? Kristlasi solvas juutide suutlikkus täita Piibli käske, sh kümmet käsku, ning võime seista Jumala ees vaba ja puhta hingega, samal ajal kui ise maadeldi üsna tulutult surmapattudega.

Juutidel oli keelatud omada maad; see piiras nende elukutsevalikuid. 14. sajandil sunniti valitud rahvast Euroopas elama suletud linnaosades ehk getodes. Seal valitses puhtus, anti haridust ja kehtis üksteiseabistamise põhimõte. Kui puhkesid sõjad, taudid või näljahädad, siis ei suudetud nende põhjusi leida, vaid süüdlased oli juutide näol käepärast võtta.

Enamik Euroopa rahvastest on osalenud juutide massimõrvades ehk pogrommides. Eriti ägedad olid need 19. sajandil Venemaal, kus juutidele olid keelatud paremad elu- ja töökohad; sealt emigreeris paar-kolm miljonit juuti USA-sse. Saanud teistega võrdsed õigused Euroopas, oli osa juute kaasmaalastest edukamad. See omakorda toitis kadedust.

Eestlased ei ole läbi ajaloo mitte kunagi juute omal algatusel taga kiusanud.

Lõpplahendus

Kui hitlerlased tungisid kallale N. Liidule, siis õige varsti järgnesid armeele noortest meestest moodustatud SS-i erigrupid (Einsatzgruppe), kes käskisid juutidel asjad kaasa võtta ja koguneda linna või küla keskväljakule. Sealt viidi nad mõnda süvendisse ja lasti maha, enne hukkamist kästi ohvritel mõnituseks end alasti võtta.

Euroopa riikides suleti juudid getodesse, töölaagritesse või surmalaagritesse. Esimestena hukati töövõimetud, eriti lapsed. Teistelt püüti enne surma nii palju primitiivset tööd välja pigistada kui võimalik, või veel sagedamini – üle jõu käiva tööga tappa. Inimesi hoiti külmas ja sellises alatoitumuses, et nende nägeminegi vapustas kõrvaltvaatajaid.

Hitleri käsul esitles A. Eichman 1942. aasta 20. juunil Berliini lähedal Wannsee’s üksikasjalikku plaani veel elus oleva 11 miljoni juudi hävitamiseks omaaegse tipptehnoloogia abil (nn lõpplahendus). Näljutamise ja mahalaskmise asemel tundus see mõrtsukatele mugavam. Lisaks esitati logistilised projektid. Euroopa juudid olid nõus mistahes tööga ja nad ei teadnud, kuhu neid küüditati. Lubati ilusat elu idaaladel.

Tšehhimaale rajati Terezini laager 10 000 vangile, kellest hiljem Kalevi-Liival hukati 3000. Umbes 1000 Eestisse jäänud juuti mõrvati kohe, kui sakslased kohale jõudsid. 1. juulil 1942 nimetas Saksa julgeolekupolitsei Eestit esimesena okupeeritud idaaladest juudivabaks (Judenfrei).

Vähestel õnnestus varjuda, millest teadjad riskisid kindla surmaga. Varjajate seas oli ka Uku Masing oma abikaasaga. Eestisse rajati Vaivara töölaager 20 harulaagriga. Maailmakuulsaks sai Klooga, mida Moskva hiljem välisajakirjanikele demonstreeris. Eestisse toodi sõja ajal 12 000 juuti. 1944. aasta lõpuks oli Eestis hukatud ligi 10 000 juuti.

1943. aastal võttis juutide küüditamine sellised mõõtmed, et see juba häiris Saksa vägede ja nende varustuse rindelesaatmist.

Holokausti varjamiseks kaevasid natsid 1944. aastal välja kaks miljonit laipa ja põletasid need ära.

Oświęcim (Auschwitz)

Juudid leidsid jubeda lõpu surmavabrikutes, kus neid mõnitati ja piinati sel kombel, millest teadasaamine tekitab närvivapustuse või pikaajalised psüühikahäired. Inimestega tehti kõige võikamaid meditsiinilisi eksperimente. Iisraeli rajatud memoriaalkompleks Yad Vashem vapustab praeguseni kõiki, kes seal käinud.

Esialgu oli Oświęcim töölaager, mille väraval ilutses silt „Arbeit macht frei“ („Töö teeb vabaks“). Siis muudeti ta surmalaagriks, mis tootis miljonist inimesest tuhka. Täistopitud küüdirongidega toodud poolenisti minestanud inimesi peksti väravate taga piitsadega. Neile öeldi: „Teie ei tulnud sanatooriumisse, vaid koonduslaagrisse! Välja pääsete siit korstna kaudu!“ Kohe aeti töövõimetud gaasikambritesse, kus ohvrid mürgitati kristalliseerunud kaaliumtsüaniidi pulbriga Zyklon B. Surm saabus 3–20 minutiga. Mõni hoidis end lõpu kiirendamiseks gaasikraani lähedale, teised ronisid elu pikendamiseks kaasvangidele otsa. Laibad põletati hiiglaslikes krematooriumides; kogu selle töö pidid vangid ise tegema. Sageli kärutasid nad laipu, verised kaltsud seljas, olles näljast oimetud. Peksmine või mõttetu töö olid tavalised.

Oświęcimis hukkus 27. juulil 1942 koos juutidega ka hinnatud Eesti maalikunstnik Karl Pärsimägi, kes pidas seal vastu ühe kuu. Võrumaa maapoisi suguvõsas juute polnud. Väidetavalt oli ta Pariisis kunstnikuelu elades armunud brünetti juudi kaunitari, kellest ei lahkunud, või kellega kaasa minnes ütles ka enda olevat juudi.

Kord see tuhk, mida laiali kannavad tuuled

oli – silmad ja õnn, oli naer, oli nutt,

oli naeratus suul, olid punased huuled,

see tuhk oli suudlus ja sõbralik jutt.

E. Mieželaitis. Tuhk (1952)

[esiletõste]    Oświęcimis hukkus 27. juulil 1942 koos juutidega ka hinnatud Eesti maalikunstnik Karl Pärsimägi, kes pidas seal vastu ühe kuu. Võrumaa maapoisi suguvõsas juute polnud.

KARL LUST

[pildiallkiri]     PIIRITU JULMUS: Euroopa riikides suleti juudid getodesse, töö- või surmalaagritesse. Esimesena hukati töövõimetud, eriti lapsed. Teisi püüti tappa üle jõu käiva tööga. Inimesi hoiti külmas ja alatoitumuses, nii et nende nägemine vapustas kõrvaltvaatajaid. Ja vapustab tänini meie mälu.  Pildil vangid Austrias Ebensee koonduslaagris 1945. aastal.

Jaga |