Soovin rahus elavat Eestit

ELMAR LEHTSAAR,      25. aprill 2007


Olin väike poiss, kui meie küla läbival maanteel liikusid sõjaväeosad – Teine maailmasõda polnud veel lõppenud. Õnneks ei olnud meie ümbruses lahinguid ja karta me ei osanud. Kui näha oli vene sõdurite gruppe, jooksime õega siiski peitu, sest meeles oli vanemate jutt, et emapoolse onu naine oli tulistatud surnuks, kui ta oli läinud keelama sõdurite omavolitsemist nende koduõuel. See oli juhtunud Ambla lähedal väikeses Kuru külas.

Siis aga saabusid meie külla Eesti Laskurkorpuse väeosa sõdurid. Nad peatusid Seljaküla mõisas (see Läänemaa mõis on nüüd maatasa lagunenud) ja tegid lahinglaskmisõppusi, suurtükkidest tulistades Suursoos asuvaid sihtmärke. Nad olid sõbralikud, viisaka välimusega, kohaliku rahva jaoks igati abivalmis. Mäletan, et nad palusid külaelanikelt kasutamiseks keelpille – mandoliine. Neid leidus meil mitmes peres, sest naaberkülas elas sel ajal pillimeister. Minulegi kinkis isa, jõuluvanana, mandoliini juba siis, kui olin kuuene.

Rahvamajas leidus terve komplekt pille. Nende hulgas olid suured bariton- ja altmandoliinid ning lausa mehekõrgune basspill, mida minu isa käis mängimas. Olid olemas trükitud noodidki.

See oli suur elamus, kui käisime kuulamas sõdurite kontserti – nii hästi mängisid nad tantsulugusid, marsse ja muudki. Sellise kõlaga keelpilliorkestrit pole ma enam tänini kuulnud ja praegusaja „kapellid" tunduvad naeruväärsetena. Imestan praegugi, kuidas küll sattus sellesse üksusse nii palju muusikamehi, sest silmamälu järgi olid mängijaid vähemalt viisteist.

Meie naabertalust läks sõtta kaks perepoega. Esimene, Aleks võeti saksa sõjaväkke. Noorem, Värdi, mobiliseeriti veel enne sõja lõppu Nõukogude poolele. Temast jäi mulle isiklik mälestus – ta meisterdas väikemehele jõuludeks kasvukohased suusad. Pärast sõja lõppu ootas naabrimemm kaua poegi koju tagasi, istudes, käed rüpes, teeäärsel pingil. Ent kumbagi ei tulnud...

Mäletan üht korpusemeest, kes meie peret sageli külastas sel ajal. Ta ütles, et on reamees Susi. Temagi ei tulnud enam, ehkki ta oli lubanud minu isale, et külastab meid kindlasti.

Ei hakka lahti harutama Eesti Laskurkorpuse sõjateid ega kokku arvama neid tuhandeid, kes omateada Eesti eest võideldes oma elu jätsid. Nad võitlesid, et vabastada Eesti fashistlikust okupatsioonist ega võinud arvata, et algas teine, Nõukogude okupatsioon. Paljude meie külas viibinud sõdurite elu võis lõppeda samas lähedal – Saaremaal, Sõrve sääres. Nad olid kõik meie eesti mehed – kellele poeg, vend või isa.

Mitte põrmugi ei suuda ma mõista nende inimeste vaenulikke etteheiteid, et nood olla olnud okupandid, ja et sellega seoses seisab nende mälestusmärgil – Pronkssõduril – okupant.

Mõistus tõrgub sellist mõistmatust mõistmast. Pähe tuleb küsimus: mis toimub praegu Eestis? Ja kui kuuled ja näed, mis on toimumas, siis mõtled, et miski on mäda meie riigis.

Minu arvamus on, et Pronkssõdur peab jääma sinna, kus ta seni on asunud. Sest see on sobiv ja kättesaadav vaatamispaik nii turistidele kui ka kohalikele. See oleks mälestusmärk kõigile Teises maailmasõjas langenutele!

Ühinen nendega, kes leiavad, et sajad tuhanded teistest rahvustest Eesti elanikud ei lähe siit mitte kunagi ära ja meil tuleb nendega koos elada niikaua kui meid, eestlasi, Eestimaale jätkub, kuigi meid on juba armetult vähe (nt 1979. a. entsüklopeedia andmeil 948 000; kõiki teisi on üle 35% rahvastikust).

Mul on kasvamas seitse lapselast, kes varsti hakkavad ellu astuma. Ma ei soovi, et nemad peaksid elama vaenutsevas ühiskonnas, et nende elu peaks kujunema keeruliseks, et mitte öelda – ohtlikuks.

Seega – ärgem külvakem viha ja vaenu meie igapäevaellu, vedades vägikaigast ausambaprobleemide pärast. Usun, et kui oleme ise suuremeelsed, hakkavad ka teistest rahvustest elanikud meid ja meie seadusi rohkem austama.

Mina paigaldaksin Pronkssõduri müüritisele kristliku risti. Usun, et see lepitaks erinevalt mõtlevaid pooli ja paneks õiglasemalt kõige üle järele mõtlema ka meie marurahvuslasi. Sõduri ette võiks asetada näiteks naisekuju – ema sülelapsega, vaatamas otsa leinavale sõdurile. Kindlasti peaksid aga olema ausambale pandud õiged, mälestusmärgi sisu avavad nimetahvlid.

Üks mu tuttav palus, et lisaksin oma arvamusele: need ministrid, kes mälestusmärke ja hauasambaid kangutavad, ei püsi ametis kaua.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (170)