Kartaago tuleb hävitada!

 22. septembril 2015 anti esimene võidukas lahing Edgar Savisaare vastu. Sellele oli eelnenud ulatuslik luuretöö.

 Löögivalmis peavoolumeedia levitas samal päeval enam-vähem midagi sellist: „Alates tänasest hommikust teostavad kaitsepolitsei ametnikud menetlustoiminguid mitmes kohas ning mitme inimese suhtes. Kriminaalmenetlust juhib riigiprokuratuur. Hundisilma talu juures on ka reanimobiil koos kiirabiarstidega. Hundisilma tallu tungis kümmekond mustades maskides relvastatud meest. Õnneks äsja koomast ärganud ja invaliidistunud Savisaar füüsilist ja relvastatud vastupanu ei osutanud. Sissetungijad kaotusi ei kandnud. Arstide abi pole seni vajatud.“

Sõda alustada on lihtne

Esimesele võidukale lahingule järgneb aga pikk ja kurnav positsioonisõda.

Prokuratuur ja Kapo muudkui kahtlustavad ja kahtlustavad. Mis teha, kui Savisaar on kahtlane? Peaaegu pool aastat on möödas, kuid nad aina kahtlustavad ja kahtlustavad. Avalikkusele ja kahtlustatava advokaatidele teavet ei anta. Sõjas opositsiooni vastu ei peagi vastast oma plaanidest ja võimalustest teavitama. Selles sõjas ei kehti „võrdsete relvade põhimõte“, nagu see on tavaks õigusriikides ja võiks ehk toimida ka Eesti kohtumenetlustes. Tõendusmaterjal on vähemalt kaalukas (vaata pilti) – riigiprokurör Laura Vaik tassib raskeid kohvreid.

Ründa tagalat!

Ajal, mil sõjategevus rinnetel on vaibunud positsioonisõjaks, tuleb rünnata vastase tagalat. Just tagala ründamine ja hävitamine toob tihti edu ka rinnetele. Rünnatakse Savisaare ja Keskerakonna raha. Kapo viis Savisaare sukasäärest sularaha minema. Ta jäeti tööst ja palgast ilma. Šveitsi pangas ei tohi raha hoida; talle on see kuritegu, Reformierakonda salaja rahastanud R-Hooldusele mitte. Edasi nõutakse raha igasuguste plakatite eest jne.

 Sõjas võidab see, kes on loomingulisem. Savisaar oleks võidud tööle edasi jätta juba sellepärast, et tulevikus oleks, mida palgast kinni pidada. Nüüd jäetakse kõik küüniliselt maksumaksja õlgadele. See ei ole meie suhtes õiglane!

 Prokuratuur ilmselt loodab, et ükskord saab raha otsa ja ei Savisaar ega Keskerakond ei suuda enam (õigus)kaitsekulusid tasuda. Advokaatide nõu on kallis! Seni on prokuratuur võitnud üle 90% süüdistustest. Võiduga Savisaare üle läheneks prokuratuuri võiduprotsent sajale! Kohtuid poleks siis enam tarvis. Ega neid nüüdki eriti tarvis pole. Meil käiakse reeglina läbi kõik kolm kohtuastet, ja siis on kaebealune ikka sunnitud pöörduma Euroopa Inimõiguste Kohtusse.

 Absurdne on, et Keskerakonna-vastasesse sõtta õnnestus kuidagi kaasata isegi Tarbijakaitseamet. Kas vabatahtlikult või sunniviisil, ei tea. See on amet, mis peaks seisma tarbijate õiguste kaitsel, s.h sõnavabaduse kaitsel, ja kellel ei tohiks olla midagi ühist poliitikaga. Õnneks leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et konventsiooni on rikutud sõnavabaduse osas, ja tegi Eesti riigile ettepaneku: riik maksab MTÜ-le Ausad Valimised, keda Tarbijakaitseamet süüdistas sõnavabaduse kasutamises, 9000 eurot hüvitisena. Loomulikult võetakse see raha maksumaksja taskust, aga mitte Tarbijakaitseameti juhtkonna palgafondist.

Positsioonisõda jätkub

Kuna positsioonisõda võib venida aastatepikkuseks, peaprokurör Lavly Perling andis Eesti Päevalehes vihje ka tulevikuplaanide kohta. „Püüame menetlusotsused vastu võtta kõikides teda puudutavates asjades, et lahendus materjali kohtusse saatmisel oleks võimalikult terviklik. Kriminaalmenetluses kehtib põhimõte, et inimesel on õigus seista kohtu ees korraga kõikides kuritegudes, milles riik teda süüdistab,“ ütles Perling.

 Väga tähelepanuväärne lause! Siit võib järeldada, et piisab uue kahtlustuse lisamisest, ja kell hakkab jälle otsast peale tiksuma. Nii võib venitada niikaua, kui Savisaarele aastaid on antud. Kahtlustused ei saa kunagi otsa, sest Savisaar on lihtsalt kahtlane! Ja ei mingit aegumist! Ega see pole mingi Autorollo protsess, mille aegumistähtajad võivad varsti kätte jõuda.

Kahtlustus võib pikapeale siiski jõuda kohtusse

Aga mis saab siis, kui kohtus tõendid ei pea? Ka selleks puhuks on vähemalt üks lahendusidee Eesti Päevalehes välja pakutud. Kindlasti on Savisaar süüdi mis süüdi, aga mõni tõend võib olla hangitud näiteks ebaseaduslikult ja ta tuleb õigeks mõista. Tegelikult ei hangi jõuametkonnad kunagi tõendeid ebaseaduslikult. Nende puhul on niisugusel puhul alati tegemist kõigest „seaduslikkuse riivega“ (maadevahetuse kohtuasi). Veel on võimalik, et keegi ametnikest, tõenäoliselt koristaja, on mõne tõendi lohakusest prügikasti visanud ja sellega kohtumõistmist takistanud.

Eesti Päevaleht tõi 18. märtsil näite Laura Vaigu käitumisest ja veel ühest võimalikust lõpplahendusest: „Eesti Päevaleht palus Tartu ülikooli kriminoloogia professoril Jaan Ginteril hinnata, kas Vaigu rikkumised on niivõrd suured, et terrorismi rahastajad võiksid edasistes kohtuastmetes karistusest sootuks pääseda. Ginter ei pea tõenäoliseks, et ringkonnakohus või riigikohus otsuse nendel alustel tühistaks... Riigikohtu 2006. aasta otsuses, millele Ginter viitas, oli üks osapool samuti riigiprokurör Laura Vaik.“

Kas sõda lõpeb kohtus?

Süüdimõistev kohtuotsus saab olema siiski vaid ühe lahingu Pyrrhose võit: „Veel üks selline võit, ja ma olen kadunud.“ Pyrrhose võidu all mõistetakse mingis olukorras edu saavutamist ränga hinnaga.

Selleks et võita sõda ja rahvas Savisaare süüdi tunnistaks, peab kohus tõestama, et Savisaare korruptsiooni ja rahapesu juhtumid olid rahaliselt ja poliitiliselt suuremad ja riigile oluliselt ohtlikumad kui:

* VEB-fondist pihta pandud 32 000 000 dollarit (pihtapanija nimi millegipärast salastati!);

* Tallinna Sadama teadmata hulk kadunud miljoneid. Muide, äsja saime „Pealtnägijast“ teada, et Tallinna Sadama arvutid langesid küberrünnaku ohvriks ja andmed krüpteeriti. Kangesti tahaks loota, et see ei sega asja edasist uurimist;

* Estonian Airi 70–200 miljonit;

* Utah’sse ja Jordaaniasse maetud sadakond miljonit pluss elektrijaamad;

* Ämma kapist täiesti seaduslikult kilekottides Reformierakonnale laekunud summad;

* Autorollo Kredexist ja võlausaldajatelt saadud summad;

* Reformierakonna poolt Edward Burkhardtilt nõutud 1 000 000 euri;

* Siim Kallase 10 000 000 dollari kadumine;

* R-Hoolduse rahad...

Alles siis, kui Savisaare keiss ületab eelpoolloetletuid, usub Eesti rahvas, et tegemist oli tõepoolest kuriteo tõkestamise, aga mitte poliitilise protsessiga.

Sõja ja kakluse alustamine on alati lihtne, aga kui sõda alustati, tuleb võidelda võiduka lõpuni. Ka prokuratuuril! Taganeda pole kusagile – seljataga on…!

 Usalda, aga kontrolli! Igal kepil on kaks otsa

Ajakirjandus väitis: „Savisaar kõrvaldati ametist selleks, et ta ei saaks mõjutada tunnistajaid. Prokuratuur ja Kapo kardavad, et Savisaar võib mõjutada tunnistajaid.“

 Kas teoreetiliselt (loomulikult peab õiguskaitseorganeid usaldama!) oleks võimalik ka vastupidine, süüdistusepoolne tunnistajate mõjutamine?

 Mõned meenutused:

* Äsja kõrvaldati ametist advokaat, kelle vastu andis tunnistuse 14(!) korda kriminaalkorras süüdi mõistetud inimene. Väga usaldusväärne isik! Isegi Riigikohus ei olnud üksmeelne, aga otsus jäi kehtima.

* Ammuse Pärnu linnapea Mart Viisitamme kohtuasja ajal vilksatas ajalehes teade, kus ettevõtjad kurtsid, et mingid tegelased (ei mäleta, mis asutusest) üritasid neid mõjutada Viisitamme vastu tunnistama. Viisitamm mõisteti vist pikapeale, pärast pikki vintsutusi, õigeks. Kusagil lehes oli selle kohta hästi tilluke teade.

* ETV saates „Pealtnägija“ demonstreeriti Kapo suurepärast tööd, kus üks kurjategija nõustus, „näpud sahtli vahel“, võtma õnge teise samasuguse. Milline oli vaevatasu? Kas teoreetiliselt on sama skeemi võimalik korrata poliitiliste vastase vastu? Maailmapraktikas ei ole see kaugeltki haruldane. Kunagi „unustati“ vangi saata üks kuriteo sooritanud Kapo töötaja. Meenuvad veel Põder, Simm, Dressen jt...

 Savisaare protsess ja välisinvesteeringud

Kui prokuratuur võidab (eelpool loetletud korruptsiooni ja finantskuritegudega võrreldes) tõepoolest veenvalt sõja Savisaare ja Keskerakonna vastu, siis on kõik korras. Jutuks olev 200000 euro suurune arve Šveitsi pangas jääb selleks pisut lahjaks. Eesti riigis räägitakse ikka kümnete ja sadade miljonite suurustest summadest. Burkhardtilt küsitud miljoni euri kohta kriminaalasja algatada ei peetud vajalikuks. Isegi Autorollos olid suuremad summad (umbes 300000) mängus kui Savisaare Šveitsi-panga-rahad.

Välismaised investorid peavad veenduma, et meil tõepoolest võideldakse korruptsiooni vastu. Kui seda ei suudeta, paneb asjalik välismaine investor meid Putini Venemaaga ühte patta, ja siia tal lähiaastatel asja ei ole.

Lõpetuseks

Üsna varsti jõuab Eesti Vabariigis kätte see piinlik moment, kus suurima opositsioonierakonna ning selle esimehe kaitsekuludeks ja toidurahaks moodustab Eesti rahvas fondi „Savisaare kaitseks!“. Sinna hakkavad annetama need inimesed, kes peavad kohtuasja fabritseerituks. Pensionärid jätavad ravimid välja ostmata ja annetavad. Eesti saab Euroopa Liidus jälle pildile! Rahvale ei lähe juba ammu korda, mida Savisaar õigesti või valesti teeb. Või mida tegemata jätab. Rahvas jälgib vaid seda, kuidas, milliste meetodite ja vahenditega Savisaart rünnatakse ja üritatakse kõrvaldada. Rahvas teeb omad järeldused.

 [esiletõste]     Kartaago tuleb hävitada!

„Ceterum censeo Carthagenem esse delendam“ – nende sõnadega lõpetas Rooma riigimees Cato-vanem iga oma kõne Senati ees, sest nägi Kartaagos suurt majanduslikku ja poliitilist rivaali Roomale. Vesi uuristab kivisse augu tilkhaaval, ja aastal 85 e. Kr. tehtigi see Põhja-Aafrika linn maatasa.

KUIDO SÄDE, vaatleja

[fototekst]     EKSPONEERIB ISEENNAST: Riigiprokurör Laura Vaik süüdistusi ei esita, kuid muudkui tassib raskeid kohvreid kohtukoridorides. „Tõendusmaterjali“ Edgar Savisaare vastu näib olevat nii palju, et õblukese naisterahva selg on kogutu kaalukuse all suisa kõveras. Savisaare kaitsjale Oliver Nääsile tõendeid paraku ei näidata. Foto Scanpix.

Jaga |