ORAS-e § 7 lg 3: kelle jõud ja kelle õigus?

Urmi Reinde,      15. veebruar 2006


Väitlus Riigikogu saalis ümberasujate vara tagastamise ümber

Nüüd veebruaris, 65 aastat pärast baltisaksa ümberasujatega täidetud viimaste laevade lahkumist Eesti NSV rannikult, jätkub Eesti Vabariigi parlamendis väitlus selle üle, kuidas ikkagi rakendada ja tõlgendada omandireformi seaduse (ORAS) § 7 lg 3 sätet, mis kõlab nii:
(3) Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise taotlused lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega.

Need kolm rida on rikkunud elu Eestis 15 aastat. See põhimõte kehtib alates 1991. aastast, mil ORAS vastu võeti. Vaatamata seaduse kehtimisele tagastati vara aastail 1991–1998 massiliselt – küsimata, kuidas lepingute alusel Eestist lahkunud isikuid tuvastada, ja vaatamata sellele, et riikidevahelist kokkulepet Eesti riik ei sõlminud, ja nagu tänaseks teada, ei sõlmigi.

1998. aastaks panid üürnikud tagastamisprotsessi seisma. (Varem ei saanud seda teha, sest majaelanikel oli keelatud tagastamistoimikutega tutvuda.) Tänased Eesti maksumaksjad nõudsid kohtus tagastamisotsuse tühistamist. Nagu tippjuristid kinnitavad, ei ole Eestis tagastatud baltisaksa ümberasujatele mitte ühtki maja, kui tema ümberasumine Saksamaale on tõendatud.

Need jõud ja nende esindajad parlamendis, kes on tugevalt huvitatud baltisakslaste omandis olnud majade tagastamisest endistele omanikele, näevad ainsa võimalusena, kuidas olukorrast välja tulla, järgmist: senised tagastamised seadustada, tagastamist jätkata, ja selleks tuleb kõnealune paragrahv lihtsalt tühistada! Selle varjamatu soovi ette on rakendunud ka Riigikohus, kes on aastaid õigust mõistnud kehtiva paragrahvi järgi ega ole ümberasujatele maju tagastanud või on tagastamised tühistanud, misjärel nende majade elanikud on saanud korterid erastada.

Riigikogus kaitsevad Reformierakond, Isamaaliit ja Res Publica Saksamaa ja Nõukogude Liidu lepinguga 1941. aastal lahkunud baltisakslaste omandiõigust, Rahvaliit ja Keskerakond aga tänaste maksumaksjate õiguslikku ootuse printsiipi, mille alusel majad, kus nad elavad, saab tagastada alles pärast riikidevahelise kokkuleppe sõlmimist, nagu seadusesättes must-valgel kirjas.
Sotsiaaldemokraadid loodavad, et võimalik oleks leida kompromiss: üürnikud saavad erastada, omandi taotlejatele aga maksta kompensatsiooni.

Keskerakonna parlamendifraktsiooni liikmed Helle Kalda, Evelyn Sepp, Toivo Tootsen ja Tõnu Kauba esitasid juba 2003. aastal, veel siis, kui juhtiv erakond valitsuses oli Res Publica, eelnõu 15SE, mis teeb ettepaneku seadusesätte õigusselguse suurendamiseks viide riikidevahelisele kokkuleppele välja jätta. Keskerakondlaste pakutud sõnastus kõlab nii:
"(3) Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikud ei ole omandireformi õigustatud subjektid neile kuulunud ning neilt enne Eestist lahkumist õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes."

Just selle eelnõu teine lugemine toimuski eelmisel nädalal Riigikogus. Kesknädal esitab väljavõtteid 9. veebruari istungi stenogrammist.

EVELYN SEPP: Põhimõte, mille alusel Eestis Saksamaale lepingute alusel lahkunud isikud ja nende pärijad ei ole õigustatud subjektid ORAS-e mõttes, on kehtinud terve omandireformi läbiviimise ajal. Siit saab teha vaid ühemõttelise järelduse, mille kohaselt on selle põhimõtte muutmine 15 aastat peale seaduse jõustumist õiguskindluse põhimõtte rikkumine ja seetõttu põhiseadusega vastuollu minev. /.../

Püüdkem lahti mõtestada sätte mõte ja põhjus. Seaduse praegune tekst viitab lepingutele mitmuses ning sellele, et lahkuti territoriaalselt Eestist. Neist tähelepanekutest lähtuvalt saab järeldada: 1. Mõlema lepingu sõlmimise eesmärk oli üks: taasühendada saksa rahvas ja koondada see Saksamaale. 2. Mõlemad lepped puudutasid ühte ja sama isikute gruppi ehk riigi- ja rahvussakslasi ning nende perekonnaliikmeid. 3. Mõlemad ümberasumised toimusid rangelt lepingute alusel ja riiklikult organiseeritult. Mõlema leppe järgi lahkumine tõi kaasa vara üleandmise selle hilisema kompenseerimise lootuses ning reeglina ka Saksa kodakondsuse. 4. Mõlema lepingu aluseks oli MRP-st tulenev mõjusfääride jagamine Saksamaa ja Nõukogude Liidu vahel. Lähtudes sellest, et MRP kui kuritegelik kokkulepe on õigustühine algusest peale, ei tohiks ka meie vahet teha sellel, kes oli leppe sõlmija. Ka Eesti ja Saksa vahel sõlmitud lepe lähtub MRP-st.

Siinkohal on aluseks nende kahe leppe järgi lahkunute võrdne kohtlemine, sest mõlema lepingu alusel lahkusid Eestist, tõsi, lepingute mõtte kohaselt vabatahtlikud, alaliselt siin elavad isikud, nende hulgas ka rahvustunnusele vaatamata Eesti kodanikud. Seega on kodakondsuse nõue 16. juuni 1940. aasta seisuga nende isikute õiguste erineva rakendamise seisukohalt kaheldav.

AIN SEPPIK: Lahendus ei ole nii lihtne, nagu justiitsminister Rein Lang ütleb, et tema on see Gordioni sõlme raiuja, et võtame kätte ja lööme! Sellega võib pea ka otsast ära lüüa, mitte üksi ainult sõlme puruks, ja omandireformi selgroo purustada.

Küsimus on pigem selles, et loomulikult 15SE ei räägi midagi subjektide ringi laiendamisest. Vastupidi, ta ütleb, et tuleks säilitada praegune olukord, kuid teha ta selgeks. Ei ole subjektid – ja kõik! Nii nagu omandireformis tegelikult 1991. aastal kokku lepiti. See eelnõu kannab omandireformi mõtet. Aga kahtlemata on ühiskonnas neid „Betlemi tädi" sündroome, sest vastupidine oleks laiendada subjektide ringi, mis on 1991. aasta poliitiliste kompromisside ja kokkulepete rikkumine ja vastuolus tollase omandireformi põhimõttega. Tõenäoliselt leiab omandireformiseadusest veelgi võimalusi, kuidas neid ringe laiendada sõltuvalt konkreetsetest huvidest./.../

Esialgu me peame tegema otsuse, mis me teeme seaduseelnõuga 15SE. See on arutelu aines. Kui tekib midagi edasi, siis arutame. Mul ei ole täna ei volitusi ega ka kompetentsi, sest see probleem on kahtlemata väga terav. Aga seniajani ei ole ilmselt küllalt häid lahendusi siin välja pakutud. Nii et praegu võime arutada, ja kas ta siis vastu võtta või vastu võtmata jätta, see on parlamendi otsus.

Kuid ma tahan toonitada, et kui me ei hakka seda tegema, siis hakkab meie asemel Eesti poliitikat kujundama Riigikohus. Me oleme väikse surve all siin. Riigikohus üha aktiivsemalt võtab viimasel ajal vastu otsuseid, mis oluliselt mõjutavad poliitikategemist. See on pigem üleeuroopaline protsess, mitte ainult meie Riigikohtu probleem. Aga selge on, et Riigikohus peab mingeid otsuseid langetama, kui meie ei langeta. Nii et kui me siin istume edasi ja ootame, et see lahendus kuskilt taevast kukuks, siis seda ei juhtu. Eelnõu algatajad on ühe lahenduse välja pakkunud. Kui on väga häid ja helgeid mõtteid, siis tuleb tulla eelnõudega Riigikogu saali ja komisjonidesse.

MARIKA TUUS: 2006. aastal ei saa enam küsida, kas ümberasujatele oleks õige vara tagastada ja kompenseerida või mitte. See on otsustatud 15 aastat tagasi. 1991. aastal kehtestatud omandireformi aluste seadusega tehti otsus, et ümberasujad ei ole õigustatud subjektid ja nende vara võidakse tagastada vaid Eesti ja Saksamaa vahel sõlmitud lepingute alusel. Kui ORAS-e tegijad oleksid omal ajal teadnud, et Saksamaa on vastu võtnud pagendatute varade kapitali ja sõjakahjude kompenseerimise seadused ja et ka nende pensionikindlustustega tehakse ümberasujatele soodustusi, poleks seda klauslit sisse pandud.

Sellest ajast on üürnikel õiguslik ootus, et nad saavad oma elupinna erastada. Neid ootusi tagasiulatuvalt seadust muutes ära võtta oleks kõige otsesemas mõttes põhiseaduse jäme rikkumine.

Meie ORAS oli niigi täiesti ainulaadne: tagastati võlgu võetud ja välja maksmata vara, tagastati teiste riikide kodanikele, tagastati vastu maailmas üldkehtivat pärimisõigust, tagastati sugulaste sugulastele ja „Betlemi tädidele", täpselt nagu oli isamaalistele Riigikogu liikmetele tol korral vajalik, tehes üle 30 seaduseparanduse.

Aga isegi nii ülekohtune ja Eesti rahvast hävitav ORAS ei tunnistanud ümberasujaid subjektiks! Kui peaks juhtuma, et Riigikohus või Riigikogu langetavad otsuse, et 1941. aasta ümberasujatele tuleb vara tagastada, tähendab see seaduserikkumise seadustamist. Sel juhul paneb Riigikohus ise toime ränga seaduserikkumise, mis seadustab massilised omandipettused. See saab olema taasiseseisvumise aja kõige rängem justiitskuritegu.

KAAREL PÜRG: Siin saalis ei peaks naiivseid inimesi olema. Kas ei mõju naljakalt situatsioon, kus kaks suurriiki on üksteise võidu Eestit okupeerinud, milleski omavahel kokku leppinud, aga tagajärgede eest peab vastutama okupeeritud riik ning kompenseerima kahjud? On sellele analoogi maailmas?

Kuidagi ootamatult tekkis opositsioonil just praegu üliterav huvi lahendada vara tagastamine ja kompenseerimine „põgenikele", kes lahkusid Eestist 1941. aastal. Miks seda küsimust ei lahendatud erineval ajal võimul olles? Äkki oodati, millal kinnisvarahinnad tõusevad?

Siin ei saa olla palju erinevaid vastuseid. Üheks mõistetavaks sooviks tundub olevat valitsuse kukutamine, kasutades ära koalitsioonipartnerite erinevat suhtumist ja justkui juhuslikult meedia poolt õigel ajal ülevõimendatud Kadrioru saagat ning keskkonnareostust. Loodetakse, et ehk peaministril seekord närvid ei pea vastu.

Ajaloolisest õiglusest rääkides peaksime võib-olla tunnistama, et äkki meil on väikese rahvana alaväärsuskompleks. Me ei tuleta ju meelde sajanditepikkust orjaaega, kuid me püüame igal pool teadvustada, et me olime okupeeritud ja Molotovi-Ribbentropi pakt on õigustühine.
Teine maailmasõda, küüditamised ja okupatsioon on reaalselt toimunud, meie ajalugu ei piirdu aga ainult eelmise sajandiga. Tahakski meelde tuletada eesti rahvatarkust, kus mainitakse ära kiltrit, kubjast ja aidameest, kes justkui peaksid põrgus olema teistest eespool. Mispärast küll? Kas me Riigikogus pole teinekord nende asjameestega sarnased? Kelle huve me siin hoolega kaitseme – on see ikka eesti rahvas?
Jääb mulje, et kõige õigemad eestlased ongi need, kes põgenema pääsesid. Järsku on ka see ebaseaduslik, et osa eestlasi mobiliseeriti ja suurem osa jäi erinevatel põhjustel oma varanatukese juurde ja elas terve põlvkonna kodumaal võõra võimu all, taludes repressioone, saades olematut palka, kuid hoides alal eesti keelt ja eestlust ega jätnud juhust kasutamata, kui ajalugu andis võimaluse Eesti riik taastada.

Tuletan meelde, et küüditatute nimekirjad koostasid siiski meie rahvuskaaslased. Sellepärast peaksime mitte enam tekitama uut ebaõiglust. Niigi oleme Euroopas kuulsad suurima varandusliku kihistumise ja palgakääride tõttu. Poleks vaja vinti üle keerata.

KÜLLO ARJAKAS: Nagu eilses Postimehes nentis kunagine justiitsminister, praegune tsiviilõiguse professor Paul Varul, oleks 1991. aasta poliitiliste otsuste ümbervaatamine uus viga, sest need kokkulepped ja kompromissid sündisid mitte üksikult ja omaette, vaid omandireformi kui tervikut silmas pidades. See mõistagi annaks kiusatuse uusi peatükke uuesti avada, lähtudes uutest poliitilistest suundumustest.

Kui kaugele siinkohal minna võiks, ei tea. Meenub ajakirjanduses ilmunud uudis 2000. aasta veebruarist. Nimelt üks Hiiu rootslaste järeltulija küsis Eesti riigilt tagasi oma esivanemate maad Hiiumaal, mis nad olid maha jätnud Põhjasõja ajal venelaste eest põgenedes. See Hiiu rootslaste vapper ja vääriline esindaja oli oma kirjale lisanud taotleja kogu põlvnemise, kirjaliku põhjenduse ja ka maa ostu-müügi lepingu 1647. aastast. Avaldaja sõnul olid tema esivanemad sunnitud lahkuma Eestist Vene ohu tõttu 1710. aastal. Ta tegi seda kõike oma parimas usus.

Üks kompromiss omandireformi juures oli, et ümberasujatele jäeti vara tagastamise või kompenseerimise võimalus juhul, kui kaks riiki, Eesti ja Saksamaa sõlmivad vastava lepingu. On selge, et eraldi lepingut kahe riigi vahel ei tule. Järgnevad järeldused tuleb teha lähtuvalt sellest, ja just sellest lähtekohast ka edasi minna.

TOIVO TOOTSEN: Ümberasunute kogu mahajäänud vara, sh ka natsionaliseerimisele kuuluv vara, sai NSVLi omandiks. Selle eest pidi NSVL maksma Saksa riigile 200 miljonit riigimarka. Vara eest sai osa ümberasunutest Saksa riigilt hüvitist, osa väidetavalt ei saanud. Saksamaa Liitvabariik pole selle vara kompenseerimiseks endale mingeid kohustusi võtnud. Seda pole teinud ka Vene Föderatsioon.
Mida said aga kõik Saksamaale ümberasunud ja nende järeltulijad? Nad said 50 aastat, mis meie elasime okupatsiooni surutises, elada ja areneda vabas maailmas. Kas seegi polnud privileeg!

ANDRES HERKEL: Mida me antud küsimuse puhul näeme, on ühe konflikti pidev ja lõpmatu elushoidmine. Siit jõuamegi probleemi juurde, et poliitikat hakkab meie asemel tegema Riigikohus – sellepärast, et valitsus ei suuda konsensusele jõuda, välja pakkuda lahendust. Riigikogus võibolla me riskime järjekordsete ööistungitega.
Poliitilised otsused tuleb teha ja tõenäoliselt tuleb nad mõnikord teha ka niiviisi, et ei ole koalitsioon sajaprotsendiliselt üksmeelne, ei ole opositsioon sajaprotsendiliselt üksmeelne.

Antud juhtumil oleme ikkagi väga õnnetult probleemi ees, kus Riigikogu ei täida oma kohust. Järelikult tuleb meie pädevus Riigikohtule ära anda, mis iseenesest põhiseaduslikult ja mitmest muust aspektist ei ole sobiv lahendus. Kutsun üles tegema selles küsimuses poliitilist lahendust! Antud eelnõu Isamaaliit ei toeta.

HELLE KALDA: Härra Herkel, väitsite, et need inimesed on põgenikud. Tahaksin küsida, millise seaduse alusel te defineerite põgenikku? Kas põgenik on isik, kelle eest võitles kaks meid okupeerinud riiki? Kas põgenik on Tallinnas Pärnu mnt 26 omanik Harri Adams, kes oli Eesti kodanik seisuga 16. juuni 1940, järelümberasuja - teie määratluse järgi põgenik -, kes lahkus Eestist lepingute alusel 1941. aastal, Saksa okupatsiooni ajal saabus Eestisse tagasi, töötas arstina Kalevi-Liiva vangilaagris, kus hukati kolme aasta jooksul 7790 inimest, neist osa eestlasi. Kas see on põgenik?
-------------------------------------------------
„Olen päris kindel, et selles koalitsioonis sellele küsimusele ühist lahendust ei leita. Ju tuleb see lahendus Riigikohtust."
Andrus Ansip, peaminister (10. veebruaril Vikerraadios, kommenteerides järelümberasujate vara üle poliitringkondades toimuvat vaidlust).


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (14)