Logo
13. juuni 2018
23 (1104)

Väljaandja:
MTÜ Vaba Ajakirjandus

Kesknädal jätab endale õiguse
kommentaare tsenseerida
Prindi

Bürokraatia talumatult raske koorem

UNO SIITAN,      22. detsember 2009

Jälgin murega, mis toimub meie riigis, kus vaimu ja võimu dialoog praegu praktiliselt puudub. Valitsusaparaadi tasandil käib vaid kooliaritmeetika: ühelt poolt kärpimine (lahutustehe), teiselt poolt kaudsete maksude tõstmine (liitmistehe).
 

Meie bürokraatia ei oska ega ilmselt tahagi mõtelda. Toon karikatuurse näite haridus- ja teadusminister Tõnis Lukase kavandatavast haridusreformist. Kui gümnaasiumis on 120 õpilast, siis see kool säilib; kui aga 119 õpilast, siis õppeasutus likvideeritakse. Sellise mõtteviisi taga ei ole mingit ajutööd ega vastutamist. Parafraseerin siinkohal professor Aadu Musta aastatagust mõttekäiku: meie riigiaparaat toimib möödunud sajandi betooni valatud vaimus. Meie ametnikud oskavad alati hoolikalt põhjendada, kuidas ei saa ja pole võimalik. 21. sajandi arenenud riikide bürokraatias on hinnatud ometi just need ametnikud, kes suudavad leida lahendusi küsimusele: kuidas saab?

 

Ametnikearmee poob Eestit

Eesti Vabariigi riigiaparaat on ligi 20 aastaga stagneerunud ja iseendasse kapseldunud. Võimustruktuurid on lisaks sellele lootusetult killustunud. Iga ministeerium on omaette pisike vürstiriigike, kes võitleb ainult oma huvide eest. Puudub mõtestatud koostöö isegi riigi tipptaseme institutsioonide vahel. Ridamisi nõrku peaministreid on lagunemisprotsessi veelgi kiirendanud. Olen korra juba kirjutanud Eesti ja Soome kaitseministeeriumi ametnike arvu absurdsest suhtest.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses töötab meil umbes 300 ametnikku! Kui palju sünnib meil aastas häid äriideid? 50, 100? Iga andeka ettevõtja turjal parasiteerib vähemalt kolm ametnikku. Milleks? Kellele on nad vajalikud?

Eesti Pangas töötab samuti 300 kõrgepalgalist ametnikku. Mis funktsioone see ametnikevägi õieti täidab? Majanduskriisi põhjustanud pankade pimedat ahnust ei suutnud või ei tahtnudki nad ohjeldada. Ja kui Eesti jõuab tõesti iidoliks muudetud eurotsooni, mis siis? Eesti Pank tuleks vabalt toime ka 30 ametnikuga.

Mida on ära suutnud teha sadade ametnikega Sotsiaalministeerium? Ehk mäletame veel selle ministeeriumi suutmatust õigeaegselt leida IT-lahendust pensionide maksmisel? Kas keegi kandis vastutust abivajajatele põhjustatud segaduse eest? Ah jaa, minister Maripuu astus tagasi. Tegelikult astus küll edasi - siirdus Riigikokku kõrgele palgale.

Värskeim näide Sotsiaalministeeriumi suutmatusest veidigi ette mõelda on olnud nn seagripi vaktsiini hankimine.

Päästeteenistuses töötab 200 kontoriametnikku. Esialgne kärpekava nägi ette 20 ametniku ja tervelt 90 tegeliku päästja koondamise. Proportsioon peaks olema vastupidine. Sajast kontoriametnikust piisaks küll ja küll, aga päästjaid ei tohiks üldse koondada.

 

Riik ei muutu õhemaks

Keskerakonna 12. kongressi deklaratsioon kutsub üles ümber korraldama riigiasutuste struktuuri. Väga õige! Aga ei piisa ainult mõnede ministeeriumide liitmisest.

Mis juhtuks Eesti Vabariigiga, kui vähendada riigi keskaparaadi ametnike arvu kaks korda?  Mitte mingit katastroofi, pabereid liiguks vaid vähem. Muidugi käivituks kohe ametnike ringkaitse ja hädakisa teemal „õhuke riik ei tule toime" jne. Bürokraatiakoorma vähendamine üldsegi ei tähenda õhukest, nõrka riiki. Nõrk on riik siis, kui meil napib arste, õpetajaid, teadlasi, politseinikke, päästetöötajaid jt tegelikke tegijaid. Aga just selles suunas meie üliparempoolne valitsus ju uljalt astubki.

 

Roheliste poliitiline korruptsioon

Enamgi veel: valitsus eraldas minu kui bioloogi arvates täiesti tarbetu energia- ja kliimaagentuuri asutamiseks 86 miljonit krooni. Meil on juba Keskkonnaministeerium, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning veel terve rida igasuguseid ametkondi, kes nendesamade probleemidega tegelevad. Nende miljonite eraldamine on tegelikult poliitiline samm -  roheliste kuus häält Riigikogus tagavad praeguse nõrga valitsuse püsimise. Kui see ei ole poliitiline korruptsioon, siis mis see on?

Kuidas ikkagi vähendada talumatult suureks paisunud riiklikku bürokraatiaaparaati? Pakuksin välja vähemalt kaks mõtet.

Esiteks, iga Riigikokku jõudva seaduseelnõu seletuskirjas peaks olema analüüs, kui mitme ametniku võrra vähendab jõustuv seadus nende arvu. Lõppude lõpuks töötavad just ametnikud ise välja seaduseelnõude projekte. Pole küll käepärast statistikat, aga intuitiivselt arvan, et iga kolmas-neljas seadusakt toob kaasa mõne uue ametniku töölevõtmise. Eks ole, kes siis ikka oma tooli jalgu ise lühemaks saagima hakkab!

Teiseks, ministeeriumide tegevjuhtide - kantslerite - palga suurus tuleks seada sõltuvusse sellest, kui vähese arvu keskaparaadiametnikega suudab ministeerium toime tulla.

Praegu on olukord täpselt vastupidine. Riigikontrolör ütleb otse välja, et juhtide palk peab sõltuma muu hulgas ka asutuse suurusest. See on ju lausa üleskutse aina paisutada riigiaparaati! Ühiskonnale tuleks palju odavam maksta kantslerile, kes suudab oma ametnikkonda näiteks kahekordselt vähendada, tavapärasest kaks korda suuremat palka. Muidugi on niisugused ettepanekud bürokraatia jaoks ülim ketserlus.

Eesti on aga väikeriik ega tohi endale lubada suurriiklikku bürokraatiaarmeed. Või mida arvate teie, head lugejad?

 

UNO SIITAN, entomoloog

 



Viimati muudetud: 22.12.2009
Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail