Mida on Eestil teistele õpetada?

Eino Alabert,      22. veebruar 2006


Presidendi riigivisiit Horvaatiasse sundis mind selle üle mõtlema.
Siis, kui Mart Laari poolt võeti ette suuroperatsioon kolhooside ja sovhooside likvideerimiseks, polnud Riigikogus kuulda põllumajandusdoktor Arnold Rüütli häält, et selline Eesti põllumajanduse põhjalaskmine on katastroof ja nii teha ei tohi. Igatahes nõnda umbrohtunud ja puisniitudeks muutuvaid põllumassiive pole mujal Euroopas.
Paar aastat tagasi Sinimägedes toimunud vabadusvõitlejate kokkutulekule olid suurte autobussidega tulnud flaamid, kes tahtsid minna vaatama, kuidas näeb välja tänapäeva Narva — nad olid linna näinud siis, kui see oli punakotkaste poolt maatasa tehtud. Sinimägedelt Narva sõites paistsid kahel pool maanteed suured umbrohtu kasvanud põllud. Flaamid küsisid: kunas eesti põllumees hakkab heina tegema – neil olevat see töö juba ühel pool.
Huvitav, kas meie riigimehed kunagi hakkavad taastama eestlastele au ja kuulsust toonud tegevusala, mille kohta öeldi "põllumees põline rikas"?
Loodame, et Arnold Rüütel selliseid Eesti puudusi Horvaatias ei tutvustanud. Vaevalt et ta sedagi rääkis, et meie riigikogulased saavad neli keskmist palka pluss soodustused ja Eesti vanaduspensionär saab 35% keskmisest palgast.
Horvaatia kõrval on endisest Jugoslaaviast lahku löönud väikeriik Sloveenia, kus rahvas elab palju paremini kui Eestis. Horvaadid võiksid ju neilt õppida, miks peaksime meie käima nii kaugelt oma kogemusi jagamas. Võib-olla on Arnold Rüütlil tulnud samasugune isu ilma mõjuva põhjuseta vaese Eesti rahva kulul välisriikides ringi kolistada nagu oli Lennart Meril?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (0)