Minu esimesed triibulised

VILJA SAVISAAR,      31. märts 2004


Viimased päevad on paljusid erakonnakaaslasi ärevusse ajanud. Eks ikka fraktsiooni juhatuse ja Riigikogu asespiikri valimise pärast Toompeal. Tahaksin jagada oma tähelepanekuid, miks otsustasin kandideerida fraktsiooni esimehe kohale ning kuidas möödusid kaks esimest päeva - kolmapäev ja neljapäev, 24. ja 25. märts - selles ametis.

Veel paar kuud tagasi ei oleks ma end küll fraktsiooni esimehena ette kujutanud. Toomas Varek sai selle tööga oma rahulikul ja malbel viisil hakkama ja sobis kõigile. Tähelepanelikuks tegid mind aga mõnede ajakirjanike ja poliitikute jutud, kus räägiti sellest, et Varekile avaldatakse peatselt umbusaldust ning Robert Lepikson taotleb võimu fraktsioonis. Pole saladus, et üllataval kombel tekkis talle kohe ka
mõttekaaslasi. Ma ei tea, kas Varek laskis end nendest sahinatest mõjutada, kuid ta teatas, et oma kandidatuuri fraktsiooni esimehe valimistel enam üles ei pane. Minul oli sellest siiralt kahju ja ma isegi püüdsin teda ümber veenda, kuid mees oli oma otsuse teinud.

Lepikson ja Mikser tõmbavad niite

Nagu ei kusagilt kerkis äkki Lepiksoni asemele fraktsiooni esimehe kandidaadiks Sven Mikser. Ilmselt pidas Lepikson targemaks varju jääda ja sealt niite tõmmata. Mikseri kandidatuur tekitas aga küsitavusi nii fraktsioonis kui ka Keskerakonna juhatuses. Peab ju fraktsioon olema partei poliitika elluviija Riigikogus.
Kuidas saaks seda teha Mikser, kes alles pool aastat tagasi deklareeris, et: "Täna olen mina keskerakondlasena segaduses - ei ole mu parteil enam poliitilisi tõekspidamisi ega südametunnistust. Usaldusväärsusest või järjepidevusest rääkimata." (EPL, 11.08.03)
Ma pole üldse kindel, et ta on sellest segadusest oma hinges tänaseks üle saanud. Nagu mõistnud ka neid poliitilisi vigu, mida tema ministriks oleku ajal piisavalt tehti. Pean eeskätt silmas kaitseministri tingimusteta nõustumist Eesti sõjaväelaste saatmisega Iraagi sõjakoldesse, ilma mingisuguse demokraatliku aruteluta avalikkuses.
Sven Mikser on poliitikas väga hõivatud inimene. Ta on Keskerakonna juhatuse liige, kuid juhib ka Riigikogu riigikaitsekomisjoni, on Riigikogu NATO komisjoni põhiliige, Riigikogu Euroopa Asjade komisjoni asendusliige, Tartu Ülikooli Kuratooriumi liige jne. Kui ta üldse Riigikogu saali või Toom-Rüütli majja koosolekule kohale tuleb, siis lahkub ta sealt enne lõppu. Mul ei olnud mingit põhjust arvata, et Sven Mikser hakkab sisuliselt tegema fraktsioonijuhi aeganõudvat tööd, mis eeskätt nõuab enesedistsipliini - alles siis saab seda nõuda ka teistelt.

Poliitika, kogemused, perekond

Kui mõned fraktsiooni liikmed rääkisid mulle, et võiksin ise fraktsiooni juhtida, siis kõhklesin kaua, enne kui nõustusin. Mul on pikaajalised kogemused poliitikas (alates Rahvarinde juhtorganitest, partei ajalehe Seitse Päeva peatoimetajaks olemisest, nõunikutööst Riigikantseleis, mitmetes ministeeriumides, lõpuks juhtisin ka kahte Tallinna linnaosa). Ja Toompea lossiski olen juba üle viieteistkümne aasta päevi ja öid veetnud. Kuid lõpliku otsuse tegin ma siis, kui üks fraktsioonikaaslane mulle ütles: "Vilja, meil on vaja juhti, kes teeks oma tööd hingega …"
Vaevalt sai minu kandidatuur kõneaineks, kui algas nurgatagune vastutöö. Naljakas mõeldagi, kuid põhiliselt süüdistati mind selles, et olen Edgar Savisaare abikaasa. Mikser kuulutas kõigile, et astus erakonda ja mitte perekonda. Ma annan selle Mikserile andeks, paraku tema veel ei tea, mida tähendab perekond ja kuidas seda tuleb hoida.

Neile polnud erakonna juhatust tarvis

16. märtsil tuli kokku Keskerakonna juhatus. Meil on aastaid olnud selline tava, et juhatus arutab läbi kandidaadid fraktsiooni ja Riigikogu juhtkonda ning kui peab õigeks, siis annab neile toetuse. Kandidaatidele on see alati tähtis olnud, sest nii tagatakse juhatuse ja fraktsiooni koostöö. Ka isiklikus plaanis on see tähtis - on hea teada, et sinu selja taga on terve sinu erakond. Seekord aga teatasid Mikser, Kreitzberg ja Õunapuu, et nemad Keskerakonna toetust ei vajagi. Põhjenduseks tõi Kreitzberg selle, et Keskerakonna juhatuses olevat palju neid, kes ei mõtle oma peaga ja on manipuleeritavad. Ja teiseks: mida teadvat Keskerakonna juhatuse liikmed Riigikogu tööst! Selline ülbe "vabahärramentaliteet" juhatusele muidugi ei meeldinud ja ma arvan, et oma väljakutsuva esinemisega diskrediteerisid nad end ka mõne fraktsiooni liikme silmis, kes olid tulnud seda istungit kuulama või kuulsid sellest hiljem.
24. märtsil toimusid fraktsiooni juhatuse ja Riigikogu asespiikri kandidaadi valimised Toompeal. Üles panid end ka need kandidaadid, kes olid keeldunud erakonna toetusest. Ju nad ei uskunud, et pärast intsidenti Keskerakonna juhatuses on nende shansid vähenenud. Võib-olla ei ole neil neid kunagi olnudki. Salajasel hääletusel sain mina 14 ja Mikser 11 häält, Eesmaa 17 ja Kreitzberg 8 häält. Fraktsiooni tarvis oli sellega kõik paigas. Uskusin, et valimistulemustega lepitakse ja hääletus on kohustuslik võrdselt kõigile. Paraku panin tähele, kuidas siis, kui ma olin kõnelema hakanud, tõusis rühm "leppimatuid" püsti ja lahkus ruumist - Mikseriga eesotsas ja Tõnissoniga lõpetades. Rutati ukse taha intervjuusid jagama ja kaebama ajakirjanikele
demokraatia lõppemise üle Keskerakonnas.

Kevad aastal 1996 kordus teisiti

Vaatasin neid ja mulle tuli meelde 1996. aasta kevad. Fraktsioon valis esimeheks Siiri Oviiri. Vastaskandidaat, senine fraktsiooni esimees Rein Karemäe ja tema mõttekaaslased ei kannatanud seda välja ning paugutasid samuti uksi, mängisid kokku meie konkurentidega, näitamaks oma "koostöövõimet". Lõid eraldi fraktsiooni ning lõpuks ka kurva kuulsuse omandanud Arengupartei. Omal ajal olid nemadki kõvad tegijad Eesti poliitikas ja täitsid samuti kõikide ajalehtede esikaasi.
Mis on neist tänaseks saanud? Kes neid veel mäletab?
25. märtsi hommikul võtsin Keskfraktsiooni kokku. Küsisin: "Kas kõik on nõus, et Enn Eesmaa on meie kandidaat ja me peame talle andma kõigi meie fraktsiooniliikmete hääled? Kas on eriarvamusi?" Toas oli vaikus, eriarvamusi ei olnud. Esimese tagasilöögi sain Riigikogu esimehe valimistel, kus konkureerisid Ene Ergma ja Tunne Kelam. Selgus, et Kelam sai oluliselt rohkem hääli kui pidanuks saama. Ainus järeldus, et osa Keskfraktsioonist hääletas tema poolt, sest mujalt need hääled tulla ei saanud. Ometigi olime fraktsioonis kokku leppinud, et meie isamaaliitlasi ei toeta.
Vaheajal tuli fraktsioon veel kord kokku. Seekord Kreitzberg ja mõned tema mõttekaaslased enam koosolekule ei söandanud ilmuda. Meile sai selgeks, et tema kandidatuur pannakse üles ja tõenäoliselt see ka jääb üles. Ainult me lootsime, et tema kandidaadi panevad üles isamaaliitlased, mitte aga keegi meie hulgast. Läks aga teisiti. Minu vana võitluskaaslane Liina Tõnisson ruttas pulti ja seadis üles "oma arvamuse" ja "oma peaga mõtlemise" nimel Peeter Kreitzbergi kandidatuuri. Sotsiaaldemokraadid ja isamaaliitlased vaatasid Tõnissoni rahulolevate nägudega - ka nemad said täna poliitikat teha.
Keskfraktsioonis oli mõningane segadus. Fraktsiooni kandidaadile seati kõrvale teine kandidaat, kes samuti kuulus Keskfraktsiooni ja vastu kõiki elementaarseid mängureegleid ei võtnudki oma kandidatuuri maha. Mis tähendas, et hääled jagunevad pooleks ning Riigikogu aseesimees valitakse tegelikult Isamaaliidu sotsiaaldemokraatide armust.

Omad lõid meile värava

Kui Keskfraktsiooni ametlikult kandidaadilt Enn Eesmaalt küsiti, kas ta ikka jätab oma kandidatuuri üles, vastas ta, et teeb seda "oma arvamuse" ja "oma peaga mõtlemise" nimel. Hääletamise tulemused on teada. Kreitzberg sai 27 ja Eesmaa 18 häält. Saime lüüa - omad lõid meile värava.
Kurvalt algas see ametiperiood fraktsiooni esimehele. Esimesed triibulised olid valusad. Mõned mu kaaslased nõudsid ülehüppajate karmi karistamist. Mina olen kõiki tagasi hoidnud ja pean õigeks, et niisuguseid asju arutaks ja otsustaks kõigepealt Keskerakonna juhatus.
Eks ole see nii, nagu ütles üks minu tähelepanelik noor kolleeg: "Nüüd saavad kõik aru, mille pärast Kreitzberg ja Mikser seda võitlust pidasid. Nad taotlesid lihtsalt enesele järjekordseid ametikohti, mitte ei võidelnud demokraatia eest."
Praegu püütakse toimunut tõlgendada nii, kuidas kellelegi kasulik. Mulle räägiti, kuidas Ida-Virumaa piirkonna esinaine Eevi Paasmäe oli seletanud, et Kreitzberg oli sunnitud end üles panema, muidu poleks Keskfraktsioon üldse saanud Riigikogu aseesimehe kohta. See on vale. Kui kõik Keskfraktsiooni liikmed oleksid hääletanud nii, nagu fraktsiooni salajasel hääletusel otsustati, siis oleksime saanud selle nii ihaldatud aseesimehe koha, tõsi küll, mitte Kreitzbergile, vaid Eesmaale.
Nüüd sai Kreitzberg asespiikriks ja mõneks päevaks on tal sellest rõõmu küllaga. Ma ei tea ainult, missugust erakonda ta asespiikrina esindab, kui üldse. Või saigi sellest alguse vabahärrade uus laine Toompea mäel, mis Eesti poliitikale midagi head ei tõota?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (29)