Nädala juubilar MICHAEL JORDAN 50

„Jordan ei teinud nalja," kommenteeris Jordani sõnu maailmameediale korvpalliklubis Los Angeles Lakers palliv Antawn Jamison. Tema väitel pidavat Jordan tõsiselt trenni tegema ja üks-ühte meestega mängima, kel teda on siiani raske pidurdada. „Ta usub siiani, et saab korvpalliväljakul hakkama," ütles Jamison.

2010. aastal sai Michael Jordanist suurim osanik NBA klubis Charlotte Bobcats. Selle hooaja alguses võttis Jordan osa ka Charlotte Bobcats'i treeningutest. Kui Jordan peaks NBA-s veel väljakule tulema kasvõi üheks mänguks, siis suure tõenäosusega just selle klubi ridades. "Ma ei tea küll tema kaitsemänguoskusi, kuid skoorida suudab ta endiselt," on öelnud praegu Bobcats'i ridades mängiv Gerald Henderson.

Siiani vanim NBA-s pallinud mängumees oli Mattew „Nat" Hickey, kes võistles 45-aastasena 28. jaanuaril 1948 Providence Steam Rollers'i eest.

Michael Jordan sündis 17. veebruaril 1963 New Yorgis Brooklyni linnaosas. Ta oli James ja Deloris Jordani peres neljas laps. Kui Michael oli alles pisike, otsustasid vanemad kolida Wilmingtoni (Põhja-Carolina). Väiksena meeldis poisile mängida pesapalli, jalgpalli ja korvpalli. Tol ajal meeldis talle pesapall siiski rohkem kui korvpall, kuid hiljem eelistused muutusid.

15-aastasena ei leidnud Michael oma nime kooli korvpallivõistkonna nimekirjas. See sundis teda rohkem treenima - tal oli tahtmine saada maailma parimaks korvpalluriks. Pärast keskkooli lõpetamist suundus ta Põhja-Carolina Ülikooli. Seal saigi alguse tema tuntus korvpallimaailmas - ta tegi NCAA finaalmängus tabava viimase-sekundi-viske, millega NCAA meistritiitel läks Põhja-Carolina Ülikoolile.

1984. aastal osales Jordan olümpiamängudel USA korvpallimeeskonnas. USA võitis siis kõiki vastaseid; ka 1992. aastal Barcelonas tuli ta olümpiavõitjaks.

1984. aastal liitus Jordan Chicago Bulls'iga, tõestades kiiresti, et kuulub korvpalli koorekihti. Peagi sai ta hüüdnime Air Jordan. 1991. aastal võitis ta Bulls'i ridades oma esimese meistritiitli. Pärast seda järgnesid kaks meistritiitlit aastatel 1992 ja 1993.

Kuid siis tegi Michael Jordan oma elus kannapöörde, loobudes korvpallist. Üheks suureks põhjuseks oli isa mõrv. Ta esitas endale uue väljakutse ja otsustas populaarsust võita pesapalli mängimisega, kuid kõrbes. 1995. aasta kevadel liitus ta uuesti Chicago Bulls'iga. Järgmised meistritiitlid tulid aastatel 1996, 1997 ja 1998. Aastal 1996 esines ta animatsioonifilmis „Space Jam".

1999. aastal lõpetas Michael Jordan korvpallurikarjääri teist korda, aga tuli taas tagasi, kui sõlmis 2001. aastal kaheaastase lepingu klubiga Washington Wizards. Ta viimaseks mänguks NBA-s jäi kohtumine Philadelphias 16. aprillil 2003.

Milles siis peitub Michael Jordani erilisus? Nii nagu The Beatles pani 1960. aastatel maailma enese järele jooksma, suutis Jordan sedasama korrata 1990. aastatel korvpalliareenil. Oma fluidumiga pani ta noored uskuma, et elus on võimalik ületada piire. Tuleb vaid osata sügaval peidus olevat jõudu õigesti ammutada.

Seejuures jäi Jordani fenomeni puhul tema isik selgelt tahaplaanile. Karjääri jooksul polnud tal skandaale armukestega, egotrippe, narkoprobleeme ega muid jamasid. Kogu kuulsus ja au tuli vaid tänu tööle ja talendile.

Selliseid sportlasi, kes vaatamata kuulsusele ja rahale suudavad jääda iseendaks, pole just palju. Ses mõttes võiks Michael Jordani paigutada kõrvuti näiteks Andrus Veerpalu, Gary Linekeri, Miguel Induraini ja Pete Samprasega.

Tänapäeval keerleb sport kahetsusväärselt palju äri ümber. Vähe ruumi on jäetud unistustele ja fantaasiatele. 1990-ndatel polnud raha ja internet veel nii massiivselt noorte hingi vallutanud. See oli aeg, mil veel usuti unistustesse. Michael Jordan oli üks suurematest isiksustest ja eeskujudest, kes suutis nendele unistustele tuge ja kinnitust pakkuda.

INDREK VEISERIK

Jaga |