Edgar Savisaar: Ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt nagu see keedetud on

„Seoses kirjavahetusskandaaliga ja eile toimunud presidendi avaldusega on mul öelda järgmist.

Alustaksin nii: me ei tee seda, et hakkame kedagi omamehelikult kaitsma. Keskerakond jälgib tähelepanelikult selle asja kulgu õiguskaitseorganites ning me ütleme, et isik, kes on süüdi kirjavahetussaladuse rikkumise osas, peab vastutama. Seda ilma reservatsioonideta.

Ma olen sama meelt, nagu presidentki, et Eestis on poliitilise moraali kriis ning erakonnapoliitika on jõudnud pankroti lävele. Sellised asjad on taunimisväärsed ning ma olen nende eest juba ammu hoiatanud.

Küsin: kelle poliitilisest moraalist me veel räägime, kui rahapesu ja katusepakkumise kohta Eesti riigi poolt ei ole tehtud mingeid poliitilisi järeldusi? Ometigi on tegu kõrgeima korruptsioonikahtlusega Eesti jõuametkondades. Sealsamas, kust president eile õhtul abi kutsus.

Kui erakonnapoliitika pankrot tähendab seda, et moraalset vastutust nõutakse ainult ühelt erakonnalt, siis selle tulemusena ei usalda rahvas enam ühtegi erakonda, öeldes, et see on teie omavaheline sõda, millega Eesti rahval ei ole midagi pistmist.

Muide, praegu püütakse teha nägu, nagu oleks selles midagi enneolematut, kui kellelgi on võõras materjal ja võõrad kirjad. Minu meelest ajakirjandus ju igapäevaselt sellel funktsioneeribki. Ainult aasta on möödas sellest kui Wikileaksi sadu tuhandeid lehekülgi kirju ja õiendeid analüüsis põhjalikult terve maailm ja teeb seda tänini. Ainukesed, kes Wikileaksi süüdi mõistsid, olid need, kes ennast sellest puudutatuna tundsid. Tuletan meelde, et Eestis oli Wikileaksi varastatud dokumentide esmalevitajaks Postimees, kes selleks isegi oma korrespondendi Norrasse saatis.

Täna ja eile pakuti välja mitmeid versioone selle kohta, kuidas need kirjad Keskerakonna büroosse jõudsid. Arvestades Eesti poliitilise kultuuri tigedust, siis võib-olla need ka toimetati sinna; pole välistatud olukord, et need materjalid ei sattunud Keskerakonna büroosse juhuslikult.

Hoiatan neid, kes on asunud seda juhtumit poliitiliselt ära kasutama. Ajalehtedes panin tähele kahte analoogiat - üks oli lindiskandaalist ja teine Siim Kallase kümnest miljonist dollarist. Tuletan meelde Lennart Meri kurikuulsat avaldust demokraatia kriisist. Tsiteerin: „Meil tuleb kord luua selles, mis puudutab Eesti Vabariigi kodanike õigusi. Nad peavad tundma, et nende telefone pealt ei kuulata." Keegi pidi ju presidendile ette kandma, et küsimus on telefonide pealtkuulamises, mis tol ajal oleks olnud võib-olla isegi ebatavaline. Uurimine tegi selgeks, et mitte ühtegi telefoni pole keegi pealt kuulanud. Kas keegi vabandas minu ees, kuigi oli algatatud neli kriminaalasja? Kas keegi võttis vastutuse?

Kui lindiskandaalist soovitakse midagi õppida, siis eeskätt seda, et ühtegi suppi ei sööda nii kuumalt nagu see keedetud on.

Mõned kujutavad ette, et need sündmused on hea põhjus Keskerakonna jätkuvaks lõhkumiseks. Ärge meid alahinnake! Lehitsesin Siim Kallase kümne miljoni dollari epopöad - nelja aasta jooksul, mil ta oli süüalune, mil tema vastu oli algatatud kriminaalasi ja ta oli jäetud ilma saadikupuutumatusest, pidas Reformierakond maha kaks kongressi ja ühe suurkogu, kus ta kohtualuse Kallase valis jätkuvalt partei esimeheks ning Riigikogu valimiste nimekirja esinumbriks. Kallase süüasja arutamisel ringkonnakohtus pidi ta oma töökohana nimetama, et on rahandusminister. Reformierakond ei lasknud ennast sellest kõigest mõjutada.

Kas te tõesti arvate, et Keskerakond on nõrgem või sisemiselt vastuolulisem? Uskuge mind, analoogia Kallasega ei sobi praegu võimul olijatele. Ja nad peaksid olema ettevaatlikud, kui seda kasutavad.

Keskerakonna juhatusele ma teen ettepaneku, et toimunut arutaks erakonna aukohus. Õiguskaitseorganid lähenevad asjale juriidiliselt, meie aukohus läheneb eetilistest põhimõtetest. See on erakonnapoliitikas läbi proovitud viis, mida rakendasid ka IRL-i juhid elamislubade skandaali puhul.

Tunnustan presidenti kadestamisväärselt kiire reaktsiooni pärast. Aga ma kindlasti ei tahaks hiljem kuulda siluvaid seisukohti, kui jutt osutus mõnevõrra etteruttavaks. Ka kiirhinnangute eest peab keegi võtma vastutuse.

Saan aru, et kohtuveskid jahvatavad aeglaselt. Me ei saa jääda lihtsalt ootama kohtuotsust, mida sel kümnendil ei pruugi tullagi. Usun, et meie aukohus jõuab kiiremini asjad läbi arutada. Kuulates ära nii Onksioni kui ka Toobali.

Hinnang olukorrale on erinevatel poliitikutel ja ühiskonnategelastel isesugune. Politoloog Rein Toomla ütleb, et ei ole mingit kriisi. Poliitik Toomas Hendrik Ilves ütleb, et on suur kriis. Mina olen kusagil nende kahe vahepeal. Arvan, et kriis on, iseasi, millest ta on tingitud ja kuhu maandub."

Jaga |