Mihhail Stalnuhhin: „Mina ei taha valetada.“

Täiendaksin veel õige ambitsioonikalt, et lisaks vanusele ja suurusele on Keskerakond olnud ka mõjukaim erakond meie kodukootud poliitika lahinguväljadel – ükski koalitsioon, kolmik- ega kaksikliit pole valitsuses hetkekski unustanud, et omaenda poliitikat tuleb ellu viia mitte selleks, et Eesti rahval oleks hea, vaid ikka selleks, et Savisaarel ja Keskerakonnal (sh ka Tallinna linnal) oleks võimalikult halb.

Näiteks üks lugu, meeldejääv nii sisu kui ka kujunduse poolest, ilmus ajakirjaniku ja hea poliitikatundja Tuuli Kochi sulest (vt Tuuli Koch, Keskerakonna muutuste aeg – ühe partei kaks nägu. Postimees, 21. aprill 2015). Teine tähelepanuväärne kirjutis ilmus venekeelses meedias – ajalehes Den zadnjom (ja Postimehe venekeelses portaalis) 29. märtsil 2015 politoloog Jevgeni Golikovilt – „Savisaare haigestumine mõjutab Eesti poliitikat tugevalt“. Viimast refereeris pikemalt ka Kesknädal (8. aprillil 2015) ja arutlus pälvis head vastukaja meie eestikeelsetelt lugejatelt.

Mõlemad lood keskendusid Keskerakonna kui mitmerahvuselise koosluse tervisele. Nii Koch kui ka Golikov püüdsid šamaanide kombel manada, mis ja kuidas hakkab toimuma just Keski vene tiivaga ning kes võiks saada n-ö keskvenelaste liidriks. Kui Koch pakkus kõne alla tulevate uusjuhtidena välja Yana Toomi ja Mihhail Kõlvartit, siis Golikov rõhus rohkem Mihhail Stalnuhhinile.

Nii Toom kui ka Kõlvart on kõikidel tasanditel eitanud oma ambitsioone tõusta Keskerakonna etteotsa (kus nad siinkirjutaja arvates sisuliselt juba pikemat aega muide on!). Näiteks Yanat sõna otseses mõttes lohistati ühest peavoolukanalist teise, et ta ikka libastuks ja tunnistaks, kus tal täpselt see marssalikepike asub. Kuid Yana säilitas väärikuse ja tema järjekindla EI! peale läks TV3 „Õhtu“ saates totaalselt närvi hoopis kogenud intervjueerija Hannes Võrno.

Aga see selleks! Näha on, et väljastpoolt püütakse vägisi ajada järjekordset kiilu Keski eestlaste ja venelaste vahele. Ju see näib siis kõige lihtsam viis sillutamaks teed enda lemmikparteide liuglemiseks võimule.

Kuidas on tegelikult? Kesknädal pöördus staažika keskerakondlase, pikaaegse Narva liidri Mihhail Stalnuhhini poole, et ta kommenteeriks kujunenud olukorda.

Alustuseks tsiteerisin Stalnuhhinile lõiku Golikovi arutlusest:

„Golikov usub, et eesti tsentristide liidrid jäävad küllap enam-vähem ühtseks. Keerukam on vene tsentristidega, kellest aktiivseim ja ambitsioonikaim on Mihhail Stalnuhhin. Tema käik oleks vast regionaalne vene partei tema juhtimisel. Golikovile tundub, et parteisiseste järeleandmiste ja rahu säilitamise variant Stalnuhhinile ei sobivat…“ Jne.

Selle jutu peale Mihhail Stalnuhhin, ausalt öelda, vihastas. Vähe sellest, et ta ütles kirjeldatud võimaluse olevat lausvale, ta meenutas pikalt enda ja Golikovi keerulist tutvust ja ühiseid üritusi, mis kõik pole sugugi olnud pilvitud, vaid pigem konfliktsed. Eriti oli Stalnuhhinile meelde jäänud üks kohtumine Narvas, kus keskerakondlaste juhitud linnavalitsus oli aidanud Golikovil korraldada suuremat sorti kohtumist linnarahvaga, Golikov aga kukkunud seal laimama Keskerakonda ja ülistama SDE-d. Muidugi olid publiku moodustanud julged ja emotsionaalsed Narva venelased ka omalt poolt solvunud, et pealinnast tuldi „nende oma linnavalitsust“ halvustama.

Sellest ajast püsib konflikt n-ö kuum, mistõttu Stalnuhhin ei pea Golikovi ennustusi millekski. Isegi enam – ta peab neid valeks.

„Mina ei taha mitte kunagi valetada. Ma lihtsalt ei saa üldse valetada,“ ei hoia värvikate emotsioonidega kokku ka Stalnuhhin, kelle idavirumaalased valisid sel kevadel Riigikokku juba viiendat (!!!) korda – peaaegu nagu Metuusala juba seal parlamendis. Seepärast ta ütlebki otse välja: „Urmi, miks sa trükid ära seesugust jama, nagu ma oleksin mingi erakonnalõhkuja? No ei ole!“

Stalnuhhin, kes ise on mitme raamatu autor ja üldse näib olevat pigem loominguinimene kui range poliitik, seletab, et on inimesi, kes petavad teisi selleks, et leida omakasu, ja seda teevad nad sellepärast, et elavad teistsuguses psühholoogilises reaalsuses.

Stalnuhhin leiab, et kui Golikov võtab sõna sotsiaaldemokraatliku partei liikmena, siis ta kahtlemata õigustab Keskerakonna konkurente ja tema tegevuse eesmärk on Keskerakonna venelased omavahel tülli ajada.

„Aga see kindlasti ei tule tal välja – on ju Mihhail Kõlvart kõige suurema mõjujõuga abilinnapea ja valijate suurima toetusega on Yana Toom.“ Stalnuhhin ei eitagi, et ta soovis tõepoolest minna tööle Euroopa Parlamenti, kuna ta on Keskerakonnas n-ö musta tööd teinud varsti juba 20 aastat. Kuid valija tahtis seekord teisiti.

Võib-olla jumal nägi ette, et Stalnuhhinit on kodus rohkem vaja? See kevad tuli Keskile „liiga teisiti“, ja nagu eespool mainitud, neid Keskerakonna-vastaseid eesti–vene lõhe ajajaid jätkub.

Stalnuhhin arutleb, mis juhtub siis, nagu soovivad Koch, Golikov jt. Ning kui tõesti peaks suur ja seni paarkümmend aastat ühtsena vastu pidanud Keskerakond rahvuslikul pinnal poolituma.

„Kui venelased lasevad KE-st jalga, siis sünnib radikaalne vene partei – ja ta tuleb ainult selleks, et eesti rahvast hirmutada.

Keskerakond ilma venelasteta aga muutub praeguste eesti parteide nooremaks vennaks, kellest midagi ei sõltu.

Kokkuvõte: partei ladvikus peavad nii eestlased kui ka venelased aru saama, et lahkuminek on kaotus kõigi jaoks,“ hoiatab Stalnuhhin.

Ta lisab, et just meie jutuajamise päeval oli toimunud kohtumine, kus osalesid neli Tallinna linnavolikogu liiget ja neli olulist inimest Ida-Virumaalt, kõik venelased. Kohtumise teema ja sisu: mida vältida ja mida jälgida, et hoida koos Keskerakonda.

„Mida ma saavutaksin, kui hakkaksin Keskerakonda kõigutama? Mul pole mingit mõtet seda teha. Minu poolt hääletavad mu õpilased (Stalnuhhin on aastaid töötanud eesti keele õpetajana – U.R.). Me elame Eestis hästi, kui saame üksteisest aru – meie, erinevad rahvused. Kohe, kui hakkad töötama ainult ühe rahvusgrupiga, oled kaotaja.

Kujutage ette, et USA-s töötaks keegi poliitik ainult neegrite või mehhiklaste heaks! Vaja on mõelda ja tegutseda selle nimel, et inimesed mingil kombel liituksid. Ei pea kuulama provokaatoreid.“

Küsin Stalnuhhinilt, kas ta on kurb ja väsinud sellepärast, et tema lootus saada Europarlamenti ei täitunud? Võib-olla on koguni kibestunud?

„Ei, kindlasti mitte. Aga väsinud olen ma jah, aga mitte tööst, vaid lootusetusest – ma tahaks näha, et inimesed muutuksid aastatega targemaks ja tolerantsemaks. Aga kui näen (Stalnuhhin loeb kõrgkoolides praktilist politoloogiat – U.R.), et me alustame juttu jälle küsimusest Kas siis ikka oli okupatsioon või ei olnud?, siis ma tahaksin, et inimesed mõtleksid sealt juba edasi, mõtleksid laiemalt, üldistatumalt. Mina võiks ju ka küsida, et kui oli okupatsioon, siis räägime ehk parem kollaboratsioonist? Või massilisest osavõtust kompartei ja komsomoli organites? Kas kandsite rongkäikudes punalippe? Kas lapsed käisid pioneerilaagrites ja kas vanaemad võtsid riigi poolt kinni makstud sanatooriumituusikuid? Kes sundis neid inimesi selleks?“

Stalnuhhin imestab, et kui Riigikogu fraktsioonid sõidavad mööda Eestimaad (seda teevad kõik erakonnad), siis näeme kohtadel, et klubi on varisemas, poe asemel käib autolavka (heal juhul!), kool on kinni ja politsei kaugel – aga inimesed küsivad: kas oli okupatsioon?! Võiks ju küsida: millal see praegune taandareng maal lõpeb?

Stalnuhhinil näib ilmselgelt olevat piinavalt kahju asjatult möödunud aastate pärast, kui tsiteerida vene klassikut Nikolai Ostrovskit. Või üritab ta jätkuvalt võidelda tuuleveskitega, kui viidata hispaanlase Cervantese kangelasele? Eriti joonistub see välja näiteks siis, kui ta räägib kohtumisest mitme professoriga USA-s, kes arvasid, et teavad Eestist kõike, aga see „kõik“ piirdus teadmisega, et meil ei lubatud nõukogude ajal siin rääkida eesti keelt ja Eestis ei ilmunud ajalehti ega ajakirju.

„Selge, nad on propagandaohvrid. Propaganda käib kõigil rinnetel, on Vene propaganda, Ukraina propaganda, USA propaganda… Eesti telekanalidki näitavad propagandafilme nagu „Kriminaalne Venemaa“ või „Võimalik vaid Venemaal“. Aga kui läheme kaameraga Eestimaale, sinna, kus me käime fraktsiooniga, ja filmime neid lagunenud lautu ja sissekukkunud katuseid ja joodikuid poetrepil, ja näitame seda siis kusagil välismaal – mida need vaatajad siis meist arvaksid?“

Stalnuhhin ütleb lõpetuseks, et eestlastele tuleb selgitada: kui inimene on külmas, näljas ja ahistatud, siis ta võtab relva ja ründab. Mida parem on inimese elu, seda enam soovib ta oma heaolu kaitsta.

URMI REINDE

[pildiallkiri] MIHHAIL STALNUHHIN, kelle idavirumaalased valisid sel kevadel Riigikokku juba viiendat korda, ütleb, et ta ei taha kunagi valetada. „Ma lihtsalt ei saa üldse valetada,“ rõhutab poliitik, avades oma mõtteid Keskerakonna valikute ja tuleviku kohta. Fotol esitab ta oma tegevuskava Europarlamendi valimisteks 2014. aastal. Foto Urmi Reinde

ÜHISELT LAUA TAGA: Keskerakonna XIV kongressi (2013) presiidium Lauluväljaku saalis. (Vasakult) Mihhail Stalnuhhin, Kadri Simson, Anneli Ott, Jüri Ratas. Arhiivifoto

Jaga |