Kui astmeline tulumaks ei tule Toompealt, siis tuleb see Brüsselist

Allan Alaküla,      29. juuni 2005


Pärast jaanipäeva vastas Kesknädala küsimustele majandus- ja kommunikatsiooniminister, Keskerakonna esimees Edgar Savisaar.

Kuidas on ministriamet võrreldes linnapea kohaga? Tagasi ei igatse?
Olin aastaid Tallinna linnapea ja volikogu esimees. See linn sai mulle lähedaseks ja ka praegu on suur osa minu südamest ikka veel Tallinna linna päralt. Seda enam, et sageli on linna ja riigi asjad omavahel läbi põimunud. Aga linna eesotsas on nüüdki tublid mehed ja naised. Selles mõttes on Tallinn heades kätes.

15 aastat tagasi tegelesite Eesti majanduse liitriigist lahtihaakimisega. Tänaseks on lõppemas pealtnäha vastupidine protsess – Eesti majanduse on alla neelanud Euroopa Liidu, peamiselt Põhjamaade firmad. Kuidas kommenteerite?
Loomulikult oleks õigem, kui suur osa meie majandusest kuuluks rahvuslikule kapitalile. Aga ju siis selline on olnud eestipoolsete omanike soov ja tahe, et neid alla neelataks. Hea tasu eest mõistagi.
Muide, protsess on ulatuslikum, kui me seda tunnistame. Rahvusvahelised hiiud ostavad üles ka paljud põhjamaised firmad, kes on headel positsioonidel siin, Balti riikides. Ning meid koos nendega.

Mis on Eesti majanduse vedur, mis pidur?
Minult on küsitud, kas Eesti astumine Euroopa Liitu võib olla meie majanduse veduriks? Vara vastata. Majanduskasv on tõesti kiirenenud, aga võib-olla oleks see toimunud ka teistel tingimustel. Teame ju, et Euroopa Liitu mittekuuluval Shveitsil on see märksa kiirem kui sinna kuuluval Saksamaal.
Turistide vool on kiirenenud. Võib loetleda ka teisi soodsaid näitajaid. Kindel aga on, et igas sedalaadi protsessis on nii võitjaid kui kaotajaid. Kumbagi poolt ei tohi unustada. Vaevalt kuuluvad võitjate hulka need firmad, kes peavad nüüd metalli kallimalt sisse ostma, sest idapoolseid vabakaubanduslepinguid enam pole. Vaevalt võitis Tallink, kes kaotas tax-free soodustused. Kindlasti ei võitnud ka Hiiumaa üks põhilisi tööandjaid Dagotar, kes läks pankrotti, sest kaotas soodsa turu idas. Tuleb tunnistada, et meie majanduslik suhtlemine riikidega väljaspool Euroopa Liitu muutus keerulisemaks.
Kui rääkida majanduse pidurist, siis ma ei välista, et selles rollis on kõigile proportsionaalne tulumaks. Sotsiaalsed probleemid on meie ühiskonnas üha enam päevakorral. Usun, et nende lahendamisel oleks astmeline tulumaks palju efektiivsem ja õiglasem. Ei välista, et ka majanduskasv oleks kiirem.
Suurtest riikidest on proportsionaalne tulumaks ainult Venemaal. Kas tõesti ehitame me oma majanduspoliitikat üles Venemaast lähtudes?

Keskerakonna uue programmi majandusosas enam astmelisest tulumaksust ei räägita?
Astmelise tulumaksu teemat ei ole päevakorrast maha võetud. Vastupidi, selle toetajate ring laieneb. Pean silmas mitte ainult Keskerakonda ja sotsiaaldemokraate. Koalitsioonikõnelustel kinnitas Rahvaliit, et ka nemad on valmis meid maksusüsteemi ümberkorraldamisel toetama. Astmelise tulumaksu toetuseks on avalikult sõna võtnud ka kaks Res Publica ideoloogi – nii Rein Taagepera kui ka Lennart Meri. Oleme meelestatud optimistlikult. Kui astmeline tulumaks ei tule Toompealt, siis tuleb see Brüsselist, euroliidust, sest tegu on euroopaliku maksusüsteemiga.

Kui kaugel ollakse arengufondi loomisega?
Oleme häälestatud seaduseelnõu üleandmiseks parlamendile tänavu sügisel. Eesmärk on tõsta ühiskonna innovaatilisust, õhutada ettevõtjates otsustamisjulgust, toetada riskeerimisvalmidust ka seal, kus pangad seda teha ei söanda. Omandasime kogemusi Soome arengufondist SITRA, mille esimees Esko Aho käis eelmisel nädalal Tallinnas. On jäänud veel mõni lahtine ots, aga tahame ka nende osas selgusele jõuda.
Omaette küsimus on, kuidas arengufondi rahastada – soomlased panid SITRAle aluse metsaekspordist laekuvate tulude abil ning täiendasid arengufondi põhikapitali hiljem osa riigile kuulunud Nokia aktsiate üleandmisega sellele. Prantslased on samaks otstarbeks kasutanud riigi käes olevat elanike hoiuressurssi (nemad pole hoiukassasid privatiseerinud!). Meil on kavas valitsusele välja pakkuda arengut stabilisatsioonifondist rahastada. Mitte keegi ei saa selle kohta väita, nagu tahaksime me stabilisatsioonifondi vahendeid kasutada eelarveaukude lappimiseks. Eesmärgid on märksa strateegilisemad.

Teie juubelil oli rohkelt kohal tööandjate organisatsioonide esindajaid, ametiühingute delegatsiooni ei märgatud. Kas Eesti tasakaalustatud areng on võimalik ametiühinguteta, nagu unistab Äripäev?
Tegelikult olid minu sünnipäeval kohal ka mõned ametiühingutegelased. Ju paneb ajakirjandus ametiühinguliidreid vähem tähele kui tööandjaid.

Majandusministri koht on erakonna esimehele riskantne. Andrus Ansip oli suures hädas praamiühenduse klattimisega. Teil läks kuumaks raudteesõda USA ja Vene taustaga firmade vahel. Mis raudteel toimub?
Asi pole ametikoha riskantsuses, vaid töö mahukuses. Kohtusin hiljuti Prantsusmaa kolleegiga. Ta vaatas mulle kaastundlikult otsa ja selgitas, et nende maal tegeleb samade asjadega mitte üks, vaid kuus(!) valitsuse liiget. Loomulikult on vastutus suur. Aga ega see haridusministeeriumis või sotsiaalministeeriumis väiksem ole.
Protsesse raudteel mõjutab olulisel määral avanenud raudteeturg. Eesti Raudtee tahab hoida monopoli, konkurents raudteeturu pärast toimub kohati vahendeid valimata. Peab tunnistama, et tänasel päeval toimuva juured asuvad väga sügaval omaaegses raudtee erastamise tehingus.

Kuidas kirjeldate Eesti-Vene piirilepingu mõju Eesti majandusele?
Tuleb aru saada, et piirilepingut on vaja mõlemale – nii Eestile kui Venemaale, mitte ainult meie sõpradele Brüsselis ja Washingtonis. Tegu on ikkagi eeskätt meie kahe omavahelise piiriga.
Samal ajal on mõlema riigi poliitikute seas küllalt pistrikke, kes lootsid lõigata poliitilisi dividende konfrontatsioonist meie vahel. Algul nad arvasid, et seda lepingut ei saa alla kirjutada, seejärel, et seda ei saa ratifitseerida. Vastutustundetu on kujutada ette, et Moskvas või Tallinnas võib öelda „kõva sõna" selle lepingu kohta, arvestamata, milliseid reaktsioone kutsub see esile partneri juures.
Kahjuks on olemas selliseid poliitikuid, kellele kuidagi ei mahu hinge, et kahe riigi suhted võiksid olla ka paremad. Nemad loodavad, et oleme nüüd ringiga tagasi jõudnud sinna, kus olime enne selle lepingu allakirjutamist. Usun, et see pole nii, et leping ratifitseeritakse varem või hiljem ka Venemaa Riigiduumas ning hakkab avaldama positiivset mõju meie majandussuhetele.

Millised on meie majanduse globaalsed horisondid peale Brüsseli, Washingtoni ja Moskva poliitiliste horisontide?
Oleme ambitsioonikad. Tahame, et meie majandusel oleks jalg maas ka Aasia suurriikides. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus kavandab majandusesindajate ametikohtade loomist Hiinas, Indias ja võib-olla ka Jaapanis. Meie huvi on eeskätt teadusmahukas koostöö.
Delokaliseerumise protsess puudutab meid kahes suunas. Ühelt poolt Põhja- ja Lääne-Euroopa firmade ümberpaigutumine Ida-Euroopasse, mille vilju ka meie oleme saanud maitsta. Olin hiljuti ühel nõupidamisel, kus Saksamaa majandusminister tunnistas: kui me poleks Audide tootmist üle viinud Ungarisse, siis poleks me enam ka konkurentsivõimelised. Paratamatult hõlmab euroliidu sees toimuv tootmise ümberpaigutumise protsess Läänest Itta ka meid. Oleme huvitatud, et selle tulemusena omandaks Eesti majandus mitte lihtsalt allhankija staatuse, vaid saaksime juurde ka tootearendustegevust ja marketingi.
Teiselt poolt meie ettevõtjate aktiivsem tegevus Läti ja Leedu, aga ka Ukraina ja Venemaa turul. Suured riskid, aga võimalik on ka suur kasum.

Kuidas mõjutab poliitilist maastikku Res Publica retoorikas toimunud järsk parempööre?
Lühiajalises perspektiivis tugevdab see vastasseisu Res Publica ja Reformierakonna vahel, kuna nad pretendeerivad ühele ja samale valijaterühmale. Pikemaajalises plaanis muudab see ühinemise mõlemale parteile samaväärseks huviks. Muidugi mitte enam nendel tingimustel, nagu Parts ja Kallas omal ajal kokku leppisid.
Reformierakonnal võimaldab kahe partei lähenemine hoida inimnäolise ja hooliva parempoolsuse positsioone, lükates Res Publica rohkem ääre peale. Kõik see on korra juba toimunud Eesti poliitikas – Isamaa ja ERSP suhetes. Muide, ka need ju lõpuks „ühinesid".
Res Publica on aga muutunud oma retoorika pantvangiks. Nad ei saa aru, et aeg on edasi läinud. Tänases Eestis on olemas alternatiiv parempoolsusele ja milline veel!

Kuidas hindate Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatide kohalikeks valimisteks tekkivat allianssi. Mida toob see kaasa Eesti poliitika tsentrile ja vasakule tiivale?
Olen kuulnud, et kevadel leppisid need kaks parteid kokku ühistes nimekirjades kohalikeks valimisteks ning erakondade ühinemises enne 2007. aasta parlamendivalimisi. Mind see kokkulepe üllatas, sest pidasin neid mõlemaid tugevamateks. Ju nad ei suuda siis omaette valimistele minna, vaid otsivad teineteisest tuge.
Kohalikel valimistel võivad nad sellest saada isegi mõne lisakoha, aga 2007. aasta parlamendivalimistel viib niisugune kokkulepe neilt küll pigem hääli ära. Ega ei kujuta ju ette rahvaliitlasi ühes reas sotsidega „Internatsionaali" laulmas? Või presidendivalimistel üksmeelselt Ilvese poolt hääletamas. Ka ei ole tähele pannud Rahvaliidus erilist sümpaatiat ametiühinguliikumise vastu, millega sotsiaaldemokraadid ennast on sidunud.

Kui pikka iga sellele koalitsioonile ennustate?
Ma olen enam kui kindel, et pärast 2007. aasta valimisi on vähemalt kaks praegusest kolmikust jälle valitsuses. Ennetades järgmist küsimust, lisan juurde, et üks neist on Keskerakond. Kes on teine, seda otsustatakse valimistel.
Eelmisel nädalal oli koos koalitsiooni üldkogu. Mõlemad partnerid – nii Andrus Ansip kui ka Villu Reiljan tunnistasid üldkogul, et koalitsioonipartnerite vahelised suhted on kordades paremad kui eelmise võimuliidu ajal. Mina ei oska selle kohta midagi lisada, Keskerakond eelmises võimuliidus ei osalenud ja võib-olla oli see isegi hea.

Küsitles

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (7)