Meenutusi Tartu rahu aastapäeva pidamisest

TÕNIS SIIM,      30. jaanuar 2008


Meeleavaldus Tartus 2. veebruaril 1988 Tartu rahu aastapäeva tähistamiseks oli pärast Tallinna Hirvepargi meeleavaldust 23. augustil 1987 ja sündmusi Võrus 1987. a. sügisel kolmas suurem rahva väljaastumine.

Õhustikku ja emotsioone, mis tõid tollal tuhandeid inimesi Tartu tänavatele, on praegu raske ette kujutada. Rõhuv enamik nomenklatuurseid parteilasi (kommareid) uskus siis veel nõukogude võimu jätkumisse. Impeeriumi kokkuvarisemist peeti valitsevates ringkondades veel valdavalt mõeldamatuks, rääkimata kujutelmadest, et juba mõne aasta pärast saavad paljudest neist kapitalistid (leninliku määratluse järgi – suurimad vaenlased), esindades mitte enam nõukogude, vaid juba rahavõimu totalitarismile rajatud valitsemiskorda. 2. veebruaril 1988 võitles see seltskond oma positsioonide säilitamise eest veel nõukogude korra raames. Punavõimu vastuaktsioonid ja meeleavalduse summutamine rajanesid klassikalisele vaenuvägede eraldamise ja tükeldamise taktikale.

Rahvas hajutati auditooriumidesse

Suured rahvahulgad Tartu kesklinnast hajutati kahte Vanemuise tänava suurde saali: „Vanemuise" teatri kontserdisaali ja Vanemuise tn 46 TRÜ õppehoone suurde auditooriumi. Kuna rahvast oli palju, jäid mõlemad saalid kitsaks – seisti tihedalt üksteise kõrval. Suurem osa inimesi ei mahtunud saalidesse ja jäi ikkagi tänavale. Sattusin tol õhtul Vanemuise tn 46 suurde auditooriumi, mis täitus kiiresti tänavalt tulnud rahvahulgaga. Vaimne atmosfäär saalis oli erakordselt pingeline. Julgeolekumehed klõpsutasid hirmutamiseks välklampidega pilte teha; oli raske eristada, kes välgutajatest on kagebistid, kes mitte. Partei- ja julgeolekuorganid olid oma positsioonide tugevdamiseks mehitanud auditooriumi esiread kõige ustavamate omameestega, kelle lõviosa moodustasid „punaste kateedrite" õppejõud ja aspirandid.

Rahvast oli kutsutud maha rahustama tuntud ajaloolektor Kaido Jaanson. Rahvas ootas ajaloolaselt kõige lihtsamaid sõnu selle kohta, mida tähendas 1920. a. Tartu rahu eesti rahvale. Kaido Jaanson ei julgenud sellest aga poole sõnagagi rääkida. Selle asemel kirjutas ta tahvlile nende autorite nimesid, kes on Tartu rahu uurinud, ja arvustas nende käsitlusi – justkui olnuks tegemist neljale-viiele vanema kursuse tudengile mõeldud historiograafia erikursuse juhendamisega.

Jaanson täitis talle usaldatud kohustust küll püüdlikult, kuid suutis „fronti hoida" mitte üle poole tunni. Siis väljus rahvahulk kontrolli alt. Rahva ohjeldamiseks astus üles tolleaegne linnavalitsuse sekretär Tõnu Anton, kes hakkas inimesi korrale kutsuma, kuid kaotas peagi enesevalitsemise, mistõttu oli sunnitud üsna ruttu ja tulutult kõnetoolist taanduma. Ka noorepoolse juuraõppejõu Paul Varuli manitsused ettevaatlikkusele ei andnud soovitud tulemusi. Rahvas ootas jätkuvalt kõigile arusaadavaid sõnu sellest, mida ikkagi kujutas endast Tartu rahu ja mida see Eestile tähendas.

Punaste jant leinaseisakuga

Tekkinud segaduste virvarris ilmus otsekui tellitult kõnepulti Eke-Pärt Nõmm, umbes 20-aastane rühikas noormees, kes hakkas ette lugema teksti, mida oldi kogu aeg kannatamatult oodanud: „Tartu rahuga tunnustas Nõukogude Venemaa Eesti Vabariigi iseseisvust ja loobus igaveseks ajaks..." jne jne.

Tekst oli selge, lühike ja mõjuv. On kahetsusväärne, et see „uhke ratsamees" ei suutnud allakäigu-Euroopa mentaliteedi üle võtnud „vabas" Eestis kohaneda ja ellu jääda. Hiljem kuulsin, et Eke-Pärt luges ette tuntud teisitimõtleja Jüri Adamsi poolt koostatud teksti (Jüri ise oli KGB mahitusel saadetud sõjaväkke kordusõppustele).

Varsti pärast Eke-Pärt Nõmme esinemist tegi Lagle Parek ettepaneku mälestada Vabadussõjas langenuid leinaseisakuga. Sellele üleskutsele järgnes raevukas vastuseis esimestes ridades istunud „ustavate" hukgast – üks parteiajaloo vanema põlvkonna õppejõud teatas valjuhäälselt, et „kodanlikke kõrilõikajaid pole küll vaja mälestada". Hetkeks tekkis sügav vaikus, mille katkestas tollal veel komparteilase, ennast ausaks kommunistiks pidanud Raivo Paasi kõigile vastuvõetav kompromissettepanek: „Olid kes nad olid, aga nad olid noored mehed; kui noored mehed saavad surma, on neist alati kahju; miks mitte neid mälestada?"

Seejärel tõusis enamus rahvast nagu üks mees püsti, välja arvatud esimeste ridade „ustavad", kellest osa tõusis püsti, üsna paljud aga jäid istuma ja mõned kergitasid ainult pisut oma taguotsa.
Istusin sõbraga viiendas reas. Minu kõrval jäid kaks tuntud mitte-eesti rahvusest mõjukat tartlast kindlalt edasi istuma. Ka meie ees istunud mitmed tuntud nii eestlastest kui ka mitte-eestlastest ühiskonnateadlased ja –tegelased ei pidanud õigeks Vabadussõjas langenuid püstitõusmisega mälestada. Nende isikute nimede nimetamine ei annaks enam midagi, ja see oleks omamoodi pühaduse teotamine, sest „kes vana asja meelde tuletab, sel ...". Pealegi suudaksin praegu, 20 aastat hiljem täie kindlusega meenutada ainult kahe otseselt minu kõrval istunud ja mitte püsti tõusnud ühiskonnategelase nime. Sest 20 aastat on liialt pikk aeg, et midagi ilma kõhkluseta mäletada. Ja nagu juba öeldud, ei oleks sellest ka vähimatki tulu.

Koeri õieti polnudki

Väljumisel Vanemuise tänava õppehoonest võtsid meid vastu õhtupimedus ja üllatavalt palju vahepeal tänavale juurde tulnud inimesi. Suured miilitsaüksused olid blokeerinud tänava selle osa, mis viis Pälsoni (Pepleri) ja Vanemuise ristmikult Kullmani kooli (Tartu rahu maja) ja KGB maja suunas. Ristmikul seisid kahel pool teed teiste hulgas kaks miilitsameest koos nende ees istuvate teenistuskoertega.

Lähenesin ühele neist sõbralikest saksa lambakoertest ja ütlesin: „Kutsu-kutsu!" Küsisin militsionäärilt koera nime, kuid ei saanud seda teada, sest mundrikandjast koeraperemees keeldus nime ütlemast. Nähtavasti oli tegemist riigisaladusega, mida miilits ei tohtinud avaldada.

On levinud müüt, et militsionäärid ajasid 2. veebruaril kurjade koertega inimesi taga ja et koerad ründasid meeleavaldajaid. Minu tutvusringkonnas pole aga teada ühtegi konkreetset isikut, kes oleks kas ise hammustada saanud või oleks midagi niisugust pealt näinud. Mõni päev pärast meeleavaldust külastas Rahvarinde aktivist, linnakodanik Riho Härma tollast miilitsaülemat Aleks Uibot ja küsis: „Miks hirmutati 2. veebruaril linnarahvast verekoertega?" Kõrge miilitsamees olevat vastanud, et ega need koerad nii hirmuäratavad polnudki.Üks neist olnud juba vanadusest nõder, teine aga alles kutsikaohtu. Näib, et jutud 2. veebruari 1988 kurjadest koertest kujutavad paljuski sündmustele värvikuse lisamiseks välja mõeldud müüti kuni humoristide seisukohani, et meeleavalduse mahasurumine oli algusest lõpuni teenistuskoerte omavoliline ettevõtmine, millesse partei-, julgeoleku- ja miilitsameestel polnud võimalust sekkuda.

Lahkusin võitlusväljalt natuke enne kella kümmet õhtul, et minna Elvasse suunduvale bussile, mis väljus Tartu bussijaamast kell 22.10. Hiljem sain teada, et meeleavalduse käigus arreteeriti 25 osavõtnut.

b>Eesti Vabariiki polevatki tekkinud?

Kolm nädalat ja üks päev hiljem, 24. veebruaril 1988, Eesti Vabariigi 70. aastapäeval Tartus midagi erakordset ei sündinud. Kui siinjuures mitte arvestada umbes sajast noorukist koosneva seltskonna, väliselt loomakarja käitumisele sarnanevat kummalist jooksu õhtupimeduses üle Võidu silla Annelinna suunas. Jooksjaid saatsid miilitsaautod, kust läbi valjuhääldite saadeti teele omamehelikke üleskutseid a la „Eesti poisid, jätke järele, võtke mõistus pähe!".

Päev enne EV aastapäeva, 23. veebruaril korraldati ülikooli aulas nn kodanliku Eesti tekkimisele pühendatud ajalookonverents. Sealt on meelde jäänud tollase noore juuraõppejõu Igor Gräzini emotsionaalne etteaste, kus ta lausa skandeerivalt rõhutas: „Vannun teile, sel kuupäeval (s.t 24. veebruaril 1918) ühtegi uut riiki maailmakaardile ei tekkinud!"

Läks natuke aega mööda, kui kõnetooli astus ajalooõppejõud Jüri Ant, kes alustas ettekannet eelkõnelnu tõekspidamise korrigeerimisega, lausudes aeglaselt ja väärikal häälel, et ükski riik ei sünni üleöö ning see, millise kuupäeva üks või teine riik pma sünniajaks valib, on selle riigi enda asi. Kuna tollal oli autoriteediks veel NSV Liidu ametlik ajalugu, tuletas Jüri Ant kuulajaile meelde, et NSVL valis oma moodustamise tähtpäevaks algul ühe, hiljem hoopis teise kuupäeva, mida loeti sobivamaks.



Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (53)