Miks on tuhanded inimesed Eestis astunud erakondadesse?

TRIIN TALK,      23. november 2005


Avaldame Tammani fondi tudengite esseekonkursi võidutööd
Peapreemia - 10 000kroonise stipendiumi määras fondi neljaliikmeline nõukogu Triin Talkile. 5000kroonised stipendiumid määrati neljale tööle, nende seas oli ka Viive Villemsi essee.

Aga miks kuuluvad inimesed kogudustesse ja korporatsioonidesse? Ühingutesse ja liitudesse? Klubidesse? Seltsidesse? Sest nad tahavad.

Sest igaüks tahab kuhugi kuuluda, kellegagi midagi koos teha, mingi inimgrupi liige olla.
Sest see, kes kuhugi ei kuulu, jääb üksi ja üksikuks, talle ei ütle keegi tänaval tere ega saada listikirju; tema arvamust ei kuulda ega kuulata, teda ei kutsuta koosolekutele ega kohvi jooma. Nii on halb ja igav.
Inimgrupid jaotuvad karassideks ja granfalloonideks. Mitte päriselt, muidugi. Need on Vonneguti väljamõeldud mõisted romaanist „Kassikangas", aga mõistete võõrsõnade leksikonist puudumine ei tee neid veel vähem tabavateks.
Karass – see on meeskond, mille liikmed töötavad ühe eesmärgi nimel, ilma et nad seda ise teaksid. Neid seob üks idee või tegevus, nad on kokku määratud. „Kui sa avastad, et su elu on kellegi teise eluga ilma loogilise põhjuseta kokku põimunud, võib see inimene olla sinu karassi liige."
Granfalloon – vale karass, näilik meeskond, kellel tegelikult ei ole midagi ühist. „Näiteid granfalloonidest on kommunistlik partei, Ameerika Revolutsiooni Tütred, Rahvusvaheline Poissmeeste Ordu ja igasugused rahvad."
Küsimusele, kas partei on pigem karass või granfalloon, ei oska ma üheselt ja kindlalt vastata sel lihtsalt põhjusel, et ma pole ise kunagi ühtegi erakonda kuulunud ega selle sisemist õhkkonda tunnetanud. Kõrvalt vaadates võib aga siiski üht-teist oletada.

Nõukogudeaegne kommunistlik partei oli ilma igasuguse kahtluseta granfalloon, sest see oli ainus legaalne poliitiline ühendus – poliitikahuvilistel polnud muud võimalust kui enda teostamiseks sinna astuda. See on umbes sama kui keelata ära kõik spordiklubid peale ujujate omade. Paratamatult lähevad kõik sportlikud inimesed ujuma ja kui võim vahetub, ujulad suletakse ning kõik ülejäänud spordiasutused taasavatakse, on üsna rumal hakata karateekaid ja suusatajaid sõimama „endisteks ujujateks". Nii nagu selle fiktiivse rezhiimi ujumisklubid, polnud ka kommunistlik partei karass. Sinna kuulujad kuulusid sinna, sest poliitikas läbi löömiseks oli see ainus tee.
Siiski oli kindlasti ka kommunistlikus parteis inimesi, kes sellesse tõepoolest uskusid. Seda loomulikult. Oleks liiast väita, et kommunistlikus parteis polnud ühtegi kommunisti, aga samas on ka ülekohtune öelda, et kelle nimi on nimekirjas, see ongi hingelt kommunist ... kommunistide karassi liige, kui soovite.
Arvatavasti ei ole ühegi inimese loomuses olla ühe või teise poliitilise, kunstilise või muusikalise suuna poolt. Pigem võib loomuses olla üleüldine soov näiteks kunstiga tegelda, mis vastavalt ajastule ja tingimustele võib väljenduda mitmeti – inimesest võib saada ikoonimaalija, impressionist või sobivate olude puudumisel kas või imeilusaid küpsetisi valmistav koduperenaine. Küllap kehtib sama ka poliitikas: probleemide üle arutleda ja vaielda armastav, küllaltki karismaatiline ja võimukas inimene võib olenevalt sellest, mida talle koolis õpetatakse, mida ta end ümbritsevas ühiskonnas näeb ja mis valikuvõimalused üldse eksisteerivad, kujuneda väga erinevate parteide pooldajaks või liikmeks.
Kui valikuvõimalusi on vaid üks, pole kahtlustki, et kõik seda valikut tegevad inimesed ei oleks alternatiivide olemasolu korral seda teinud. Kui aga valikuid on kaks, kuus või paarkümmend?
Eestis on parteisid viimaste andmete kohaselt 19 ja nendesse kuulub umbes 30 000 inimest. Kas kõik need inimesed on tõesti jagunenud 19 meeskonna vahel, millel on üks siht ja mis tegutsevad ühe keskse idee nimel? Raske uskuda.
Raske uskuda, et ühe partei liikmed on kõik karassis. Raske uskuda, et tuhandetel inimestel on üks idee, mille ellu viimise nimel nad elavad ja töötavad. Minu uskmatust suurendab ka tõik, et paljud vahetavad erakondi, seega vahetavad oma eesmärki, oma olemise põhjust? Vaevalt see võimalik on.
Arvatavasti on igal parteil oma tuumik – käputäis inimesi, kes moodustavad partei ideelise keskme ... loovad omavahel karassi. Nende loodud või edasi kantud või taasavastatud idee muudab midagi, on inimkonna seisukohalt mingi tähtsusega.
Ülejäänud massi kohta võib öelda lihtsalt „poliitikud", mitte sotsiaaldemokraadid või rahvaliitlased või vasakparteilased vms. Nad ei ole karassis, küll aga iseloomu poolest poliitikuks sobivad ning tahavad sellega tegelda ning ühel või teisel põhjusel valivad enda väljundiks ühe võimalikest parteidest.
Niisiis parteisse kuulumine ei ole keerulisem nähtus kui mis tahes inimrühmitusse kuulumine. Inimesel on vaja kuhugi kuuluda, kuna ta on sotsiaalne olend. Miks valib mõni partei ja mõni teine luuleklubi, Kodutütred või karskusseltsi, saab olla ainult oletuslik. Põhjuseid võib leida iseloomust, kasvatusest, õpetusest, lugemisvarast, keskkonnast ... kust iganes. Ma eelistaksin jätta kõikvõimalikud lennukad oletused tegemata ning vastata küsimusele, miks kuuluvad inimesed parteidesse, lihtsalt: sest nad tahavad ja saavad.
Mõne puhul (sellisel, keda võib lugeda erakonna tuumikuks, selle karassi liikmeks) on esikohal tahtmine. Tahtmine seista idee eest, teha seda, mis on tema ja ta meeskonna ülesanne. Ja paljude puhul on esikohal võimalus (nn granfalloonlased), kes tahavad lihtsalt kuuluda ja kuulatud olla ning valivad selle, millisesse erakonda kuuluda, pigem juhuslikult. Juhuslikkust ei tohiks siinkohal lugeda „mõtlematuseks" või „ebateadlikkuseks", vaid mõista siiski juhuslike mõjutuste ajel tehtud teadliku otsusena, mis pole küll eriti erakordne ja sügav, kuid siiski nii inimesele kui parteile vajalik.

Triin Talk õpib teist aastat Eesti Kunstiakadeemias restaureerimise erialal.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (5)