Nädala juubilar ILJA REPIN 170

Kuulus maalikunstnik Ilja Repin sündis 24. juulil (5. augustil) 1844. aastal Ukrainas Harkovi lähedal. Joonistama hakkas ta varakult, joonistamise algtõed sai kohalikelt meistritelt. Kunstniku kogu elu, iseäranis noorus tundub haruldaste juhuste ja ennekuulmatute vedamiste lõpmatu jadana. Kogunud sada rubla, suundus ta 14-aastaselt Peterburi. Sõit osutus õnnelikuks – nooruk võeti Kunstiakadeemiasse vastu. Suurkooli lõpetas ta väga edukalt – suure kuldmedaliga. Ise ta eriti ei uskunud oma erakordsusesse ega geniaalsusesse, armastas ikka nimetada end „keskpäraseks töörügajaks“ ja igapäevase ränga tööga teenis välja oma kuulsa nime. Edu ei ajanud tal pead segi, ebaedu aga eriti ei kurvastanud.

Rännakud mööda emakest-Venemaad mõjutasid kunstniku stiili tuntavalt. Aastal 1870 alustas ta oma Volga-reise, tehes nähtust pidevalt visandeid ja etüüde. Aastal 1893 sai Repinist Peterburi Kunstiakadeemia täievoliline liige, tema õpilaste hulgas olid ka hilisemad tuntud nimed – Kustodijev, Grabar, Serov.

Aastast 1882 algab Ilja Repini elus kõige tähtsam ja viljakam loominguperiood. Aasta aasta järel tulevad ilmale tema kõige kuulsamad teosed. Kunstnikul pole konkurente inimhulkade kujutamises: figuure lähemalt silmitsedes tundub, et autor  on neist igaühte elus kohanud. Eriline koht tema loomingus on mässumeelsuses: maalid „Ülestunnistusest keeldumine“, „Ristikäik Kurski kubermangus“, Manifestatsioon“. 

Lõuenditel „Ei oodatud“ ja „Propagandisti arreteerimine“ on see teema leidnud eriti julge kujutamise. Keskmes on isevalitsusega  rahulolematu, heroiline isiksus, samal ajal ühiskonnast traagiliselt väljatõugatu. Volga-sõitudel nähtud inimtüüpidest sündis üleilmselt tuntud teos „Burlakid“ (alamrahva elu, ränkraske, nägudel täielik lootusetus).

Erakordse tähtsusega on kuulsate kaasmaalaste portreed. Talle poseerisid heliloojad (Glinka haigevoodis kirjutamas muusikat ooperile „Ruslan ja Ljudmila“, Mussorgski);  kunstnikud (Kramskoi), kirjanikud („Turgenev tugitoolis“, Tolstoi töölaua taga, kündmas ja palja jalu). Kõrgseltskonna elust „Tsaari laulatus“, „Riigiduuma istung“, „Tsaar Nikolai II“, „Aleksander III võtab vastu külavanemaid“.

Sünnivad ka teadlaste ja arstide portreed (neuroloog Behterev, suur keemik Mendelejev, metsenaat Tretjakov, kunstikriitik Stassov).

Samuti on tal palju kaunite daamide portreid (näitlejanna Andrejeva, naiskirjanikud ja -kunstnikud, oma naiste ja laste portreed). See oli inimkonna ajaloos ajajärk, kui naisterahvad olid  ilusti kinni kaetud – laiad maani seelikud, sulgedega kübarad, kinnised pitskraed. Internetis leiduvad filmilõigud annavad tunnistust sajandivahetuse elust: daamid justkui hõljuvad tänaval (pole hullunud poolpaljana tuiamist „oma eduloo otsinguil“).

Kunstnikul oli üldse palju töid tolle aja valupunktidest („Ei oodatud“, „Nekruti ärasaatmine kodunt“ – teatavasti 25 aastaks; ajaloolisi ja piibliteemalisi maale, antiik- ja muinasaja legendide ainelisi sedöövreid: „Tsaaritar Sofja Novodevitšje kloostris“, „Zaporoožlased kirjutavad kirja Türgi sultanile“, „Sadko“. Väga tuntud on tema maal „Noor Puškin lugemas lütsemi lõpetamisel oma poeemi“.

Mis puutub maali „Ivan IV ja tema poeg 16.novembril 1581“, siis sellel on oma eellugu. Repin aga tollal tagamaid ei teadnud ja maalis selle koletu vale „igaveseks“. Proovida hiljem tõde jalule seada on raske, kuigi katseid on tehtud.  Hiljaaegugi (eelmise aasta oktoobris) nõudsid mõned vene ühiskonnategelased Tretjakovi näitusesaalist Repini maali „Ivan Groznõi ja tema poeg“ ärakoristamist, kuna see solvab vene rahva patriootilisi tundeid ega vasta ajaloolisele tõele.

Muide, kes laperdas kokku jutu tsaarist-pojatapjast? Esimesena laskis kuulujutu lendu jesuiit Antoni Possevino aastal 1582, kui saabus Moskooviasse Rooma paavsti käsundiga allutada läänele Vene õigeusu kirik. Tark ja haritud tsaar oli munga minema kihutanud, keelates oma riigis kategooriliselt ära katoliku kirikute ehitamise. Teadupoolest suri tsareevitš hoopis mingi nakkuse tagajärjel alles neli päeva pärast kohtumist isaga. Patoanatoomid on uurinud poja jäänuseid ja mingeid ajukolju traumasid pole avastatud. Sellest ideoloogiliste vaenlaste poolt levitatud valest, nagu tihti juhtub, haarasid omal ajal kinni mõned ajalookirjutajad. Ja hirmsa väljamõelise põhjal maaliski Repin selle pildi. Kurioosne näide, kuidas laimu levitamine tõe pähe selle kinnistab.

Kogu oma elu ajajärgu on Repin jäädvustanud meisterlikult. „Meisterlikkus on selline, et meisterlikkust polegi näha“, on kord tõdenud Lev Tolstoi.

Repinos (Kuoppolo), mis jäi pärast revolutsiooni Soome alla, ostis kunstnikupere võssakasvanud maatüki uue kodu rajamiseks. Istutati palju puid ja „ehitati väike maja suureks“. Juurde tulid klaaskuplitega ateljeed. Repini häärber sai hiljem Venemaa kunstielu üheks keskuseks. Kunstnik elas pika tööle täielikult pühendunud elu, oma Penatõs ta surigi aastal  1930, hoides värvipalitrat ja pintslit käes peaaegu viimase eluaastani.

Repini annet on tunnustanud terve maailm, kuigi mitte kõik pole osanud hoomata tema kunsti ajaloolise ja ühiskondliku tähenduse suurust. Muide, ka pisike venetige Eesti avas ju aasta tagasi  Kadrioru renoveeritud näitusesaali just Repini töödega. Kallutatult küll, nagu pressis kirjutati, „ainult tema intiimsemate töödega ja Soome muuseumi eksponaatidega“, pisendades kas või nii suure vene maalikunstniku loomingu tähendust ja moonutades ettekujutust tema isikust.

Internetis surfates leiab igaüks, keda huvitab, kui palju ja kui head on Repini kuulsaid maalid!

Anne Ratman

Jaga |