Kodupõtra ei tohtinud olla

Põder tarbib rohtu, puuoksi, -lehti, -okkaid, -urbi, -koort, isegi seeni. Ta kõnnib vaid temale teada olevaid maiuspalu otsides läbi sellised kohad metsas ja rabas, kus inimene iialgi pole käinud ja kuhu ei lähegi. Kui veiste ja lammaste sööt tuleb talveks varuda küüni ja kuhja, siis põder liigub aastaringselt mööda metsi ja aasu ning tema sööt on teda alati ootamas seal, kus ta ise parasjagu on.

Ega metspõdra kodustamine ole tundmatu. Tean, et 1930. aastail tehti ühel Komimaa looduskaitsealal sellega algust. Kui jahimehed olid oma jõhkra tapatöö ära teinud – vanad põdrad maha nottinud –, jäid metsa kogemusteta noorloomad. Looduskaitsetöötajad kogusid orvukesed kokku ja kasvatasid nad suureks. Kui need otsustati vabasse loodusesse elama lasta, ei läinud nad enam kaugele, vaid jäid lähiümbruse metsadesse. Kuulekaks osutunud metsloomi kasutati kaitsealal isegi ratsasõitudeks ja koormate vedamisel, neid koguni lüpsti (põdrapiim on lehmapiimast mitu korda rammusam). Kodustatud põtru olla seal olnud juba üle saja isendi.

Kui tulime 1949. aastal Siberist Estonija külast elama Eestisse ja asusime 1951. aastal Suislepa külanõukogu Roossilla küla Ojametsa tallu, tekkis endalgi võimalus põtra kodustada.

Käisin vanemate kartulipõllul vaod adraga läbi, kui nägin: metsast, kus kostis koerte haukumist, jookseb välja põder koos vasikaga ja suundub metsaveerde, kus kaks meie lehma sööma ketitatud. Põder viib poja lehmade vahele, vajutab talle koonuga seljale, ja see laseb end koera kombel kõhuli, paneb pea esijalgadele. Põder ise aga hüppab põllule keksima, et koerad teda märkaksid. Kui näeb, et kõik viis peni tema suunas jooksevad, põrutab minema Vanausse talu suunas.

Olin juba jõudnud hobuse ja adraga maabri Pratka Jaani õuele, kui Vanausse suunast kostis kaks pauku ja koerad jäid vait. Jaan ütles seepäeale: „Selle loomakese hing on nüüd juba Looja karjas.“

Kui koju jõudsin, oli ema kohkunud: „Pojake, seal lehmade vahel on üks koletis, ma ei julge minna loomi ära tooma!“

Tõin siis ise lehmad koju, aga põdrapoeg kõndis meile järele ning keeras lõpuks sauna taha, sirelipõõsa alla. Kallasin liitrise pudeli piima täis, panin luti otsa ja läksin võõra juurde. Nii kui luti tema nina juurde torkasin, tõstis ta pea, tõusis püsti ja hakkas jooma.

Õpetasin ka vend Elmari põtra jootma. Kui järgmisel laupäeval maale tulin, olid vend ja põdrapoiss juba suureks sõbraks saanud. Loom liikus küll ümbruskonnas ringi, kuid puhkepaigaks oli tal ikka saunatagune sirelipõõsas, sealt ei paistnud ta teed mööda sõitjaile silma. Sinna sai talle tehtud söödasõim, kuhu kandsime kapsa-, kaalika- ja peedilehti. Käis tal seal metsast külalisigi, keda meie Muri enam ära ei ajanud.

Kas olid süüdi külalised või käis meie orvuke ise liialt kaugel jalutamas, aga juhtus, et punt jahikoeri kihutas tal kannul. Ent tema olla lausa lennanud üle aia ja tormanud vankrikuuri sisse. Muri oli jahikoerad nagu takukoonlad laiali loopinud. Sestpeale oli Muri põtra kogu aeg truu valvurina saatnud.

Ent Mustla sovhoosi metsavaht oli mäkra mänginud ja Viljandisse ette kandnud, et Ojametsa talu piirides on metsas põder. Nii saigi meie Orvuke surmale määratud. Tema surmamise õigus anti 8. autobaasi jahisektsioonile. Kuus meest koertega läksid metsa, et ajada põder Roossilla keskuse suunas, kus püssimehed juba olid saaki ootamas. Aga Orvuke seisis sirelipõõsa varjus. Kui jahimeeste buss minema sõitis, tuli ta rahulikult välja ja kõndis vankrikuuri puhkama.

Kui järgmine kord koju sõitsin, võtsid kodused mind nutuga vastu. Pettasaamisest vihased jahimehed polnud jonni jätnud, ning meie põder, kelle saatuse põdraema oli usaldanud inimeste hoolde, tapeti tema uueks koduks saanud sirelipöösast 12 meetrit eemal.

Ülimalt nutuselt lõppes meie pere ilusalt alanud katse Eestis põtra kodustada.

JUHANNES SOOVARES, Viljandi

Jaga |