Ansipi-Kallase vangerdus

Kaks aastat tagasi kuulutas peaminister Andrus Ansip Tartus peetud kõnes välja, et tema enam uut valitsust ei moodusta. See oli ka teadaanne, et edasi istub valitsus väsinult ja tegevusinnuta, veeretades aega uute valimisteni. Niisama passimine on Eestile toonud olukorra, kus ainsa Balti riigina meie majandus ei kasva. Reformierakonna reitingu on eesmärgitu ajaraiskamine langetanud kunagistest arvamusuuringute rekordtoetustest poole madalamale. Poolteist aastat on rahva toetus valitsusele väiksem kui opositsioonile.

Reformierakonna poliitikute jaoks tähendab sama olukorra jätkumine piltlikult öeldes seda, et tänased ministrid ja parlamendiliikmed võivad moodustada ühe pika rivi, teha seal kehalise kasvatuse tunnist tuttav paarikslugemine ja iga teine võib peale 2015. aasta valimisi oma tööga hüvasti jätta. Kui tänasest peaministrist pole kasu Eesti tulevikule ega ka ta parteikaaslaste kindlustundele, algaski asendaja otsimine.

Edutud vangerdused naaberriikides

Samasuguseid pikaaegse, kuid end ammendanud peaministri vahetumisi on läbi viidud mujalgi Euroopas. Näiteks Ansipist kauem peaministriametis olnud Briti peaminister Tony Blair andis sisemiste kokkulepete alusel ameti üle oma põlvkonnakaaslasele ja pikaaegsele rahandusministrile Gordon Brownile. Eesti oludes saaks sellesarnaseks vahetuseks pidada Reformierakonna aseesimehe Jürgen Ligi tõusu. Kuid Browni juhitud Briti leiboriste tabas järgmistel valimistel suur kaotus ja tänini kestev opositsioonis olek.

Ka Taanis ei õnnestunud NATO-t juhtima suundunud peaminister Anders Fogh Rasmussenil mantlipärija valimine paremini. Kolm korda valimisi võitnud Rasmussen andis ameti üle kõigis oma valitsustes erinevates positsioonides olnud Lars Lokke Rasmussenile, kes poolteist aastat hiljem valimistel opositsiooni jäi. Ameti üleandmine noorema põlvkonna universaalsele poliitikule oleks kindlasti võimalik ka Reformierakonnas - näiteks kas või erakonna aseesimehele Urmas Paetile. Aga suuremat edu kui vennasparteil Taanis kolm aastat tagasi ei ole ka sellise skeemi puhul põhjust eeldada.

Põhjanaabritegi juures tuli pikaaegsel peaministril Matti Vanhanenil amet maha panna enne valimisi. Põhjuseks rida skandaale valimiskampaania rahastamise ümber ning langenud reiting. Olukorra päästjaks valis erakonna kongress noore naispoliitiku Mari Kiviniemi. Ta sai sellise erakonna juhiks, mis oli parlamendis suurim, kuid aasta hiljem pidi valimistel tunnistama kaotust, mis senisest suurimast langetas Keskusta parlamendi neljandaks jõuks ehk isegi mitte kõige mõjukamaks opositsioonijõuks.

Reformierakonnal on kaks aseesimeest - Kaja Kallas ja Keit Pentus-Rosimannus -, kes võiksid püüda juhtida erakonda ja valitsust hoopis vähem ülbes stiilis, kuid mahamängitud kuvandit aastaga tõsta on neilgi raske.

Seega, otsides edukaid näiteid lähiriikides võimu hoidmisest, võisid ka Reformierakonna strateegid kiigata idanaabri poole. Kümme aastat pilgu alt ära olnud Siim Kallas peab andma oma erakonnakaaslastele kindlustunde, et nad ei jää järgmisel aastal tööta.

Kallase ajalugu

Kallas oma seisukohtadega on poliitik, kelle tagant on Kristiina Ojulandi juhitaval parteil kõige raskem hääli ära võtta. Olid nad ju 20 aastat tagasi sama meelt, et Eestis peaks kõrgharidus ja tervishoid muutuma tasuliseks. Siim Kallas viitas, et tema seisukohad on samad, mis Kodanike Riigi Manifestis. Ka Ojulandi kriitika on olnud selles, et Ansip ja ta lähimad ministrid on aastatega ennast riigiks pidama hakanud. Seega Kallase seisukohad, et ta „pooldab ning taotleb riiki, mis ei valitse püha ja kõikvõimsana Kodaniku üle ning mis ei sori enesestmõistetavusega Kodaniku rahaasjades ega jälgi tema pangaarvet", võtavad ära suure osa Ojulandi agendast. Aga kinnitavad ka seda, et rahandusminister Jürgen Ligi lähenemine ei sobi uue juhi liiniga enam kokku.

Siim Kallasel on siiski ka poliitiline minevik. Keskerakonna jaoks seisneb see adekvaatses koostöös omaaegses ühises valitsuses. Tänaste võimuliitlaste Res Publica poiste jaoks aga seisneb see rikutud kokkuleppes. Nimelt oli Kallas kümme aastat tagasi eurovolinikuks saamise nimel valmis Res Publicale lubama ühinemist Reformierakonnaga. Vastav leping kirjutati salaja isegi alla. Kallas aga lahkus, ja mahajäänud reformistid kartsid partei ülevõtmist Res Publica poiste poolt. Tänaseks on üle võetud hoopis ajalooline Isamaa. Kuid teadmine Siim Kallase strateegilisest tarkusest on IRL-i juhid ootamatult vaikseks ehmatanud.

Vaimustus, millega Siim Kallase naasmist vastu võetakse, haihtub peatselt, kui sellega ei kaasne teistsugune poliitika. Kallase lahkudes Eestist lubasid seda respublikaanid - ehk on Siim Kallas nende äpardustest õppinud?

[esiletõste] Valitsuse niisama passimine on Eestile toonud olukorra, kus ainsa Balti riigina meie majandus ei kasva.

KADRI SIMSON, Keskerakonna aseesimees, Riigikogu fraktsiooni juht

[fotodel]

EUROOPLASED: Viini kuulus kohvik Hawelka, mille ees näivad teineteise seltskonda nautivat Edgar Savisaar ja Siim Kallas. Aasta oli siis... kuskil 1990ndatel? Hawelka kohvik avati 1939. a, selle omanikud on üle elanud raskeid aegu, kuid alates 1955. aastast on kohvik järjepidevalt avatud ja seal armastavad käia Austria kultuuri- ja kunstiringkondade esindajad, umbes nagu meie kunagises Kukus.

Üleeile kohtus Savisaar Brüsselis Euroopa Komisjoni presidendi Jose Manuel Barrosoga. Foto: Raepress

Jaga |