Aprill on naerukuu

Mati Jakson,      02. aprill 2003


Vajame naervat revolutsiooni

Hiljuti raamatukogus käies sirvisin läbi kõik üleriigilised ja maakondade ajalehed, et neist head nalja leida. Kahjuks pakub tänane meedia eheda huumori asemel sageli klatshi ja kõmulisi lugusid. Ikka sellest, kuidas üks erakond teisele "ära teeb" ja millisel prominendil on viis armukest…
Praegusel ülepolitiseeritud ja paljudele ka majanduslikult raskel ajal vajaksime aga head nalja nagu igapäevast leiba. Ikka selleks, et hädadest kergemini üle olla.
Praegusele tormava ajastu inimesele võib olla üllatus seegi, et Leideni muuseumis säilitataval Vana-Egiptuse papüürusel on naerule omistatud elulooja osa.
Kui peajumal naeris, sündis tema naerust seitse jumalat, kes valitsevat maailma…
Naeru ei pidanud elu allikaks mitte ainult vanad egiptlased, vaid ka kreeklased.
Mõte, et huumorimeel kaitseb inimest ja aitab tal end peremehena tunda ükskõik millistes elu keerdkäikudes, ulatub tagasi Aristotelese aegadesse. Tema järgi on huumor triumfitunne, triumf inimeste, olukordade ja iseenda üle.
Mõni aeg tagasi naeruraviga tegelnud Rootsi arsti Lars Lyndali arvates avaldavad naer ja naljad positiivset mõju eriti neile inimestele, kes põevad valu tekitavaid haigusi, stressist rääkimata. Naer tõstab organismi toonust ja see on ravimisel äärmiselt tähtis. Tänapäeval on huumoriteraapiaga parimaid tulemusi saavutanud jaapanlased. Paraku on selle kahjuks unustanud meie meedikuid ettevalmistavad õppeasutused.

Aga ajakirjandus ja raadio?

Viimased perioodilised huumoriväljaanded, ajaleht Meelejahutaja ja Meelejahutaja Raamatukogu pidid kahjuks tegevuse lõpetama juba 1996. aastal. Enne seda pidi aga uksed sulgema ajakirja Pikker toimetus. Viimasele püüdsid mõned tegijad paaril korral uuesti hinge sisse puhuda, kuid kõik üritajad katkestasid. Põhjused olid pigem majanduslikku laadi ning seepärast ei tahaks küll ühineda arvamusega, et hea eetiline nali rahvale vastuvõtmatuks osutus.
Rahvas meenutab tänapäevani Eesti Raadio meelelahutussaadete toimetuse poolt eetrisse antud mitmeid naljasaateid ehk RAMETOT. Viimased tõid tuntud näitlejate ja humoristide kaudu otseülekanded isegi maaklubidesse. Tookord ligi kolm aastakümmet naljasaateid koostanud Toivo Tootseni arvates oli põhjusi mitu. Alustades sellest, et uute aegade koidikul tuli Eesti Raadiosse juhtkond, kes vist ei olnud eriti huumorilembene.
Saatuslikuks sai isegi see, et neil oli väga suur kuulajaskond. Sellest tulid jutud, et "mingi odav meelelahutus" on eetris liiga kuulataval ajal. Nii paigutati saateajad ümber. Kuulajad, kes olid aastaid harjunud ühel ja samal kellaajal meelelahutussaateid kuulama, pettusid. Selline "solgutamine" võttis lõpuks ka tegijatelt tahtmise.
Küllap on tõsi seegi, et vihaseid, pettunuid ja kibestunuid inimesi on viimastel aastatel juurde tulnud, kes nagu vastukaaluks kunagi moodustatud ja laiali valgunud Eesti Huumoriliidule looksid isegi Riigikogus ehk tigedate erakonnagi, kui vaid üksmeele saavutaksid… Kummaline, et ka sellisel viisil üritab mõnigi oma sisepingeid maandada. Kusjuures viha väljavalamiseks ei valita paraku aega ega kohta. Kui aga vastaseid muidu tõrvama ei ulatuta, võetakse appi kõrged ametiredelid…
Kord läinud üks kodanik, kes riigiisade vastastikust nääklemist kuidagi taluda ei suutnud, Toompeale, et ennast lepitusministriks pakkuda…
Lossi uksel seisnud aga parajasti tigedavõitu valvur, kellelt mees pärinud: "Armuline härra, ega teil vaba ministrikohta juhtu olema?"
"Kas olete päris põrunud või püstihull!" hüüatanud valvur ja näidanud küsijale ust. Mees jõudnud siiski enne tabava vastuse lendu lasta: "Austatud korravalvur, ärge nüüd pahandage - ma ju ei teadnud varem, et säärane nõue ministri ametikoha juurde käib …"
Kas vajame tõepoolest riiki ja rahvast tervendavat naervat revolutsiooni või soodsat pinnast, millel saaks jõudsalt kasvada meile kõigile nii vajalik huumoritaim.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)