Aasta vabatahtlik Aado Kuhlap: eestlaslik jonn hoiab küla elus

Ma ei ole kunagi olnud seda meelt, et raha teeb inimesed õnnelikuks. Olen püüdnud aidata abivajajat, küsimata, mis ma selle eest saan. Võib-olla tuleb aeg, mil minagi abi vajan.

Ometi kõlab praeguses ühiskonnas pidevalt küsimus: mida ma saan, kui seda või teist asja teen? Kuigi elame rahamaailmas, on elumedalil olemas teine külg – iga inimese südamest tulev missioon teha seda, millest tunned ise ja tunnevad kaaskodanikud heameelt.

Vastseliina Külade Ühenduse (VKÜ) külapäästeoperatsioon käivitati ligi viis aastat tagasi. Ühenduse põhieesmärk on oma liikmete õiguste kaitse, igakülgne koostöö arendamine kohalike võimuorganitega ja teiste kodanikeühendustega, koolituste ja seltsielu korraldamine, ettevõtluse arengule kaasaaitamine, samuti ka töö noortega.

Ühendus loodi, et külad (piirkonnad), kus puudusid omad MTÜ-d, saaksid kirjutada projekte ja neid esitada MTÜ Vastseliina Külade Ühenduse nimel. Seda võimalust on kasutatud palju.

Projekte on esitatud Hasartmängumaksu Nõukogule, Kohaliku Omaalgatuse Programmile, PRIA meetmele 3.5. jne. VKÜ projekte on rahastanud Siseministeerium ja Kultuuriministeerium. Projektid viidi ellu vabatahtliku töö tulemusena. VKÜ tunnistati parimaks mittetulundusühenduseks Võrumaal 2008. aastal.

Külavanematel tähtis roll

Vastseliina vallavolikogu seitsmeliikmelise külaelu edendamise komisjoni esimees olen juba teist koosseisu. Hääbumisest ei ole juttugi, uued väljakutsed ootavad ees. Kuigi oleme volikogus opositsioonis, arvestatakse meiega kuigivõrd siiski.

VKÜ juhatuse esimehena töötamine muutis lihtsamaks komisjoni ja ühenduse koostöö käivitamise. Koostöö tulemusel hakati küladesse (piirkondadesse) valima külavanemaid. Nemad on inimesed, kes tunnevad iga külaelaniku muresid ja rõõme. Praegu on meil külavanemaid üheksa ja nad on kinnitatud vallavalitsuse poolt ametisse kolmeks aastaks. Külavanemad ei ole palgalised ja nende vabatahtlik töö on hindamatu. Otseste kulude kompensatsioon kaugeltki ei kata nende tehtud kulutusi.

Selline koostöövorm on leidnud vallavalitsuselt toetust nii projektide omaosaluse finantseerimisel kui ka üksikute ürituste rahastamisel. Küladesse pisikeste püsiväärtuste loomiseks on külaelu edendamise komisjonil jagada taotluste alusel igal aastal 30 000 krooni. Selle rahaga oleme suutnud korras hoida külakeskuste ümbruse, paigaldanud küladesse teatetahvlid, puhastanud teeääri võsast, taganud ühes külakeskuses interneti-püsiühenduse, ehitanud bussioote-varjualuse jne. Anname külainimestele informatsiooni vallas toimuva kohta. Püüame sisendada külaelanikele mõtet, et kui midagi ette võtta üheskoos, siis on sellel ka tulemust.

Kas vabatahtlikud on „kiiksuga“ inimesed?

Vabatahtliku töö eest palka ette nähtud pole. Hea, kui saadakse kellegi käest tegevustoetust. Tegutsetakse projektist projektini –  alatises hirmus, et tegevus tuleb lõpetada, kui järgmist projekti ei rahastata. Aga ometi kulutavad vabatahtlikku tööd tegevad inimesed sellele oma vaba aega, samuti oma raha auto- ja telefonikuludeks – seda kõike oma töö ja oma pere kõrvalt. Rahvasuus nimetatakse neid ,,kiiksuga“ inimesteks. Uskuge, neid inimesi on maal rohkem kui linnas.

Minu vabatahtlik töö toimub samuti põhitöö  kõrvalt. Olen Põlva Keskraamatukogu raamatuköitja.

Inimesi, kes südame sunnil panustavad oma aega ja raha külaelu edendamisse, tuleb rohkem märgata ja tunnustada. Nad sisendavad külaelanikele teadmise, et neid pole unustatud. Iga korrastatud külaplats, mõisapark või külakeskus loob memmedele-taatidele nostalgilise tunde oma noorusaastatest.

Toon näite ühest talgupäevast Vana-Vastseliina mõisapargis. Talguliste hulgas oli ka üks üle 80-aastane vanamemm rehaga. Ta tuli parki korda tegema, sest tema noorusajal oli park alati korras ja tal oli palju ilusaid mälestusi seal toimunud pidudest.

Kuidas on külades lood noortega? Kohustusliku kooliaja järel kipuvad nad laia ilma lendama.  Töökohta ei ole võimalik kodupaigas leida, hobitegevuste valik on olematu. Väikekoolid on suletud, külapoed likvideeritud, sideteenused lõpetatud, kauplusautod seisma pandud, bussiliiklus drastiliselt vähendatud. Siis minnaksegi laia maailma õnne otsima kas või riskide hinnaga.

Külade ellujäämine sõltub omavalitsuste ja kodanikeühenduste edukast koostööst. Edu võtmeks pean panustamist vabatahtliku töö väärtustamisse. Kui isamaaliitlased põllumajanduse  likvideerisid, jäid inimesed külades murest murtuna üksi. Polnud tööd, polnud mingit ettekujutust, mida edasi teha. Inimesed sulgusid endasse. Kel osutus võimalikuks, see kadus külast sinna, kus leidus tööd,  mis lubas kuidagi ära elada. Külla jäid vanurid ja eluaegsed töötud. Palju on veel nüüdki neid, kes pole oma kohta praeguses ühiskonnas leidnud.

Küladesse on jäänud eestlaslik jonn. Mõeldakse: siin on mu juured ja siia ma jään, olen üle elanud mitmed valitsused ja elan üle ka selle; küllap kunagi läheb paremaks. Õnneks on meil Vastseliina vallas sellise mõtteviisiga inimesi väga palju.

AADO KUHLAP, Vastseliina Külade Ühenduse juhatuse esimees, vallavolikogu aseesimees ja külaelu edendamise komisjoni esimees, Keskerakonna Võrumaa piirkonna aseesimees ja Vastseliina osakonna esimees

Jaga |