Endise valijamehe pöördumine

• Hääletussedelit täites Te olete enda parteilisusega seonduvatest tavalistest ja ka erilistest muredest-kohustustest täiesti vabad! Olenemata sellest, mida Teile on presidendi valimisega seonduvalt juba varakult “pähe tambitud”, parteide tagatubades seletatud, Teie südame(tunnistuse)le koputatud ja kõigele krooniks Teilt isegi ausõna võetud või siis truudusevanne välja meelitatud-nõutud.

• Teadke (ehk katsuge endale teadvustada tõsiasi), et hääletussedelit täites ja hiljem kasti lastes on Teile tõenäoliselt kogemata (niiditõmbajate kõikvõimalikele alatutele ja/või ausatele püüdlustele vaatamata) ehk “saatuse poolt” antud võimalus toimida enda parima tunde ja arusaamise järele! See on haruldane ja oh imet (!) – täiesti seaduslik – võimalus Eesti poliitilisel maastikul, kus reeglina ei austata-täideta kehtivaid seadusi ega hoolita eesti rahvast.

• Teadke, et parteide tagatoad koos muidu tublide (?!) niiditõmbajatega ei saa veel seekord teada, kelle poolt igati töödeldud valijamees hääletas! Nad saavad teada lõpptulemuse, mis enamikku ei pruugi rahuldada, kuid kätte maksta ei saa kellelegi. Samas: tehnika areneb tormiliselt ja üsna varsti teatakse kõigist kõike! Kas on rohtu, mis avitaks? Ei ole …

Väidan veendunult, et mõttetu on loota RK liikmetest valijameeste aususele ja südametunnistusele. Mida pole, seda pole! Tegelikult on nad taasiseseisvumise algusest kas suuremal või väiksemal määral olnud aktiivsed kaasaaitajad eestluse allakäigule – eestluse hauakaevajad. Õnneks on nende hulgas neid, kes on suutelised hääletama etteantud halbadest kandidaatidest parima poolt. Tavaliselt opositsioon.

Minu lootus on ainult “põllu peal”! Kuigi paljud sealsed valijamehed on juba varakult erakondade pealike ja nõukogude poolt “läbi katsutud”, võib sealt leida veel piisaval arvul neid, kel on süda õige koha peal, et 101-le (tegelikult 60–70-le) vastu astuda.

Kelle poolt hääletada? Tean (usun teadvat!), kuid ei ütle! Sest nii on praegu õige. Samas: isegi halbadest kandidaatidest vähim halb tuleks põllul ära valida, et mitte anda viimane otsustamisõigus taas RK-le.

Pärast presidendi äravalimist ärgu keegi midagi kobisegu. Nii otsustati ja nii on vähemalt viieks aastaks. Mis iseenesest on kümnendajärguline küsimus või probleem. Naljakas…

Aga kahtluseussid närivad mind taasiseseisvumisest saati: kes ja kuidas tagab hääletustulemuste aususe ja õig(l)use? Ah et kõik oli avalik ja nähtav? Rumal jutt! Viimaste aastakümnete valimistulemused olid minu hinnangul vähemalt ühel erakonnal alati juba (enne valimisi!) ette teada! Ja kui ka miskipärast nad täna veel ei tea uue presidendi nime, siis teavad nad täpselt, missugune erakond võidab järgmise RK valimise! Kas kaalukeeleks saavad jälle vahetult enne hääletamist massilist huvi arvutite vastu ilmutanud üle 90-aastased papid-mammid või kasutatakse mõjusal määral nn. rohutirtsude abi või hakatakse kaasama surnud hingi või väljamaal töötavaid valijaid, on kõigest maitse ja tehnika küsimus. Ja jälle ei suudeta tõestada, kas valskus toimus või ei toimunud. Eriti veel siis, kui kõik dokumendid kolmandal päeval pärast hääletust hävitada otsustatakse.

Ja lõpuks: ärme unusta, et ehkki rahvas näeb presidendis oma lapsepõlve muinasjuttudest pärit head ja õiglast kuningat (või kuningannat), kel on õigus takistada mõne seaduse jõustumist ja aeg-ajalt esineda noomituskõnedega, siis tegemist on siiski ennekõike poliitilise impotendiga.

HEIKI KORTSPÄRN,

valijamees aastatel 2001 ja 2006.

Jaga |