Itaalias tulevad üldvalimised

Kaugemalt vaadates võib näida, et nende valimistega jookseb Itaalia poliitiline süsteem kokku, aga itaallaste endi jaoks on poliitikaelu turbulentsus juba tavapärane nähtus. Pole põhjust arvata, et seal nüüd midagi päris katastroofilist juhtub.

Ennustamatud tulemused

Viie aasta eest valimised võitnud erakondade koalitsioon, mida juhtis vasaktsentristlik Demokraatlik Partei, kogus siis Esindajatekoja valimisel 29,5% häältest, kuid sai seal absoluutse enamuse ehk 345 kohta 630-st. Vahepeal on valimisseadust kõvasti muudetud, aga valimissüsteem ei läinud selle käigus lihtsamaks.

Korraga valitakse nii Esindajatekoja kui ka 315-liikmelise Senati uus koosseis. 37% kohtadest jaotatakse mõlema puhul nüüd ühemandaadilistes valimisringkondades, kus valituks osutub enim hääli saanud kandidaat. 61% kohtadest jaotatakse erakondade vahel proportsionaalsuse põhimõtte alusel (Esindajatekoja puhul üleriigiliselt, aga Senati puhul regioonide kaupa). 2% saadikutest valitakse välismaal moodustatud valimisringkondadest.

Tegelikult on valimissüsteem veelgi keerulisem, kui sellest lühikesest kokkuvõttestki paistab. Detailidesse ei ole siin mõtet laskuda.

Küsitluste kohaselt on praegu populaarseim parempoolsete erakondade poolt valimisteks moodustatud koalitsioon, kuhu kuuluvaid jõude kavatseb toetada ühtekokku 37–38% itaallastest. Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon ning populistlik Viie Tähe Liikumine konkureerivad teise ja kolmanda koha pärast (mõlemat plaanib valida 27–28% küsitletutest). 5–6% häältest võib saada väiksemate vasakparteide koalitsioon Vaba ja Võrdne.

Nende protsentide põhjal ei saa aga ennustada kohtade jaotust parlamendis, sest palju sõltub ühemandaadilistes valimisringkondades toimuvast. Samuti ei ole varasema praktika põhjal otsustades kindel, et valimisteks moodustatud koalitsioonid pärast valimisi koos püsivad. Näiteks eelmine kord võitnud blokk lagunes juba paar kuud pärast valimisi, kui selle osapooled läksid parlamendis eri teid.

Populistide võidukäik

Erakondade arvestuses on nüüd jätkuvalt populaarseim Viie Tähe Liikumine, mis võitis selle võiduajamise juba 2013. aastal, kui teda toetas 25,6% valijatest. Muide, sellele andsid toona oma hääle tervelt pooled Eestis valimas käinud itaallastest.

Tegemist on ühendusega, mis kasvas välja interneti kaudu koondunud vastuseisust Itaalia senisele poliitilisele klassile, kuid on jäänud paraku vaid protestihäälte kanaliseerijaks. Liikumise algatanud koomik Beppe Grillo on sellest vaikselt eemaldunud ega kandideerigi enam valimistel. Erakonna püsivalt kõrge reiting näitab, et see ei olnud rajatud üksnes tema populaarsusele, kuid valitsusvastutuse kandmiseks nad vist siiski valmis pole.

Viie Tähe Liikumine rõhutab otsedemokraatia tähtsust ja on kasutanud seda ka oma valimisprogrammi koostamisel. Tulemuseks on kompott vastukäivatest lubadustest, mis sobivad omavahel kokku umbes sama hästi nagu suhkur ja sinep.

Näiteks tahavad nad sisse viia kodanikupalga, mis läheks maksma hinnanguliselt 15–20 miljardit eurot aastas, rakendades samal ajal ulatuslikke riiklikke programme noorte tööhõive parandamiseks.

Itaalia avaliku sektori võlakoorem lubatakse langetada kümne aastaga neljakümne protsendini SKP-st (viimastel andmetel on see 137%), aga samal ajal tahetakse vabastada täielikult tulumaksust sissetulek kuni 10 tuhat eurot aastas.

Viie Tähe Liikumine ja mitmed teised erakonnad, nende hulgas mõned ennast parempoolseteks nimetavad parteid, pakuvad võluvitsana Itaalia probleemide lahenduseks välja seda, et saadetaks prügikasti Euroopa Liidu reegel, mille kohaselt ei tohi riigi eelarvedefitsiit olla suurem kui 3% SKP-st. Teisisõnu: arvatakse, et tuleks lihtsalt raha juurde trükkida.

Rebimine paremtiival

Paremerakondade poolt nüüd valimisteks moodustatud koalitsiooni juhtiv jõud on Silvio Berlusconi partei Forza Italia, kuid kohe selle kannul tammub Lega Nord, mis sündis Põhja-Itaalia regionaalparteide liiduna, aga üritab tõusta nende valimistega kogu riiki katvaks jõuks

Itaalia paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi on juba 81-aastane ja tema aeg poliitikas hakkab lõpuks ümber saama. Praegu käib võitlus ka selle pärast, kelle täita jääb paremtiival juhtiv roll pärast tema lahkumist. Selles mõttes on oluline vaadata, kuidas jaotuvad hääled erakondade vahel parempoolse bloki sees.

Forza Italia lubab nüüd kehtestada ühetasase tulumaksu, esialgse määraga 23%, mida edaspidi järjest langetataks, ning tõsta maksuvaba miinimumi 12-tuhande euroni aastas. Lega Nord tahab kehtestada maksumääraks kohe 15%. Ühe lahendusena sedasi tekkiva tohutu augu täitmiseks näevad ka nemad ette lihtsalt eelarve puudujääki laskmist.

Praegu valitsev Demokraatlik Partei lubab teha samuti kõvasti maksukärpeid ning kehtestada riiklikult palga alammääraks 10 eurot tunnis. Nende valimisprogrammi teostamine läheks hinnangute kohaselt maksma siiski oluliselt vähem kui opositsioonierakondade suurte lubaduste elluviimine.

Milliseks jõujooned parlamendis kujunevad, see sõltub suuresti sellestki, milline tuleb valimisaktiivsus erinevate valijagruppide lõikes. Näiteks üliõpilaste ja pensionäride hulgas võidaks küsitluste kohaselt Demokraatliku Partei vasaktsentristlik koalitsioon, millele ennustatakse muidu parempoolsetest kehvemat saaki.

ANDRES LAIAPEA

välispoliitika vaatleja

[fotoallkiri]

SILVIO BERLUSCONI. Itaalia poliitilise maastiku paremtsentris kaua domineerinud Berlusconi annab tõenäoliselt oma viimast etendust. Tema lavalt lahkumisel avaneb võimalus juhtrolli haarata ka väiksematel meestel.

Jaga |