IN MEMORIAM Vello Lattik 15.09.1935 - 30.08.2007

LEILI KUUSK,      05. september 2007


Väga pikk on esemete surm.
Väga kiire inimese hääb.
Küllap tean, et elu jätk on surm.
Ma ei tea, mis sinnapoole jääb.
J. Viiding

30. augustil suri prosaist ja publitsist Vello Lattik.
Ta sündis Tartus. 1956. aastal lõpetas Tartu 1. töölisnoorte keskkooli ja 1961 Tartu Riikliku ﾜlikooli õigusteaduskonna.

1961. aastast sai Tartu Ülejõe Pika tänava aguli poisist Viljandimaa mees. Töömehetee algas Viljandi rajooni perekonnaseisuaktide büroo juhatajana ja jätkus Viljandi autobaasi vaneminsenerina töötasude alal. 1967. aastast töötas Vello Lattik Viiratsis Juri Gagarini nim. näidissovhoostehnikumis – saeveskitöölisena, juristina, vanemökonomistina, katlamasinistina. Hiljem on ta töötanud ka Võhma lihakombinaadis ja Eesti piirivalves. Kaks aastat õppis Lattik Moskvas kõrgematel kirjanduskursustel. Reisis rohkelt NSV Liidus, sh Siberis, Kaug-Idas ja Sahhalinil, kus oli 1984–1985 pikemas loomingulises komandeeringus.

Kirjanikutee algas romaaniga „Suudlus lumme", mis ilmus „Edasis" 1963. aastal. Tuntus saabus publitsistikaraamatutega: „Olla mees meeste seas" (1967), „Mättalt mättale" (1974), „ﾜhe lavastaja suvi" (1977). Järgnesid lugejamenukad romaanid „Pastoraal mummulisest kleidist" (1978), „Kuus head inimest" (1979) ja „Suudlus lumme. Babyloni tüdrukud" (1981). Võhma muljetel valmis romaan „Orkester" (1989). Sahhalinil kogetu on jäädvustatud romaanielementidega reisiraamatus „Kus sa oled, Larissa?" (1988), seakombinaadi ja katlamaja miljöö vormusid olukirjelduseks „Siis kui öö on ja uinun'd on Pariis" (1988). Lattiku loomingu hulka kuuluvad veel publitsistikaraamat „ﾜks pohlavars, üks maasikaleht ja keskele kadakaoksake" (1981), „Valitud publitsistika" (1985), romaan „Mihklipäeval mihklikuul" (1983), lühiromaan „Lend Kanaari saartele" (1990), kriminaalromaan „Sirge säär sukas roosas" (1991), romaan-diloogia „Laul märast tumepunasest ja mustast täkust" (1995) ning „Miljardär Roosi rõõmud" (1997), romaan „Muhumaa kuumad naised" (1999) jm.

Lattik on kirjutanud Viiratsi ja Viljandimaa inimestest. Tema romaanidest võib leida äratuntavaid karaktereid ja kohti. Ta oskas inimestes ja situatsioonides näha ka seda, mis teistele enamasti märkamata jäi. ﾄratuntavale on aga tihti lisatud teravaid-räigeid värve. Ta on kirjutanud, et publitsisti elu pole lihtne, et elamine inimeste hulgas, kellest oled kirjutanud, nõuab teatavat julgust. Ometi ei jätnud ta kirjutamist, kui see talle ka mõne vaenlase juurde tõi.

Veel tänavu ilmus Lattiku sulest kaks raamatut: „Messias Järvamaalt" ning „Kasakas ja neitsi".

Kirjanike Liidu liige oli Vello Lattik aastast 1979.

Lattikut tunti ka sõnaka arvamusavaldajana ajakirjanduses.Ta on öelnud, et kirjutab selleks, et maailma paremaks muuta. Samuti seda, et ta tahab oma kirjatöödega endast midagi jäävat maha jätta – et iga mees tahab endast midagi maha jätta. Peale raamatute jäävad temast maailma poeg ja tütar ning nende lapsed. Vello Lattikut jäävad mäletama tema arvukad lugejad.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)