Millist ajalugu peame tundma?

Hea meel oli mul selle üle, et nende laste hingesid ei olnud rikutud Jeesuse ristilöömise ja sellega kaasnevate piinade kirjeldamisega. Minule meeldiva üllatusena ei teadnud lapsed pühade religioosset ajalugu. Ja miks nad peaksidki teadma? Tunnen, kuidas praegu minu peale hambaid kiristatakse ja mind vihaselt sajatatakse, aga ma ei soovi mitte kellelegi halba. Usuvabadus, nagu igasugune meelsusvabadus, on meie kõigi põhiseaduslik õigus. Kuid ma ei sooviks, et see vabadus muutuks sunniks. Sellepärast rikkus tolles saates minu tuju üks eideke, kes telefonis kurtis toimetusele, et neid lapsi on halvasti kasvatatud, sest nad ei tea seoses pühadega Jeesusest midagi.

Kas tõesti tulevad kunagi tagasi ajad, kus usuõpetus on koolides sunduslik? Miks pean uskuma seda, mida minu mõistus tõrgub uskumast?

Pole paha tunda igasugust ajalugu, nii vanaaja mütoloogiat kui ka tõsielu. Samas ei ole aga õige lapsi uskuma panna uuesti elluärkamistest ja kusagil taevalaotuses edasi elamisest, nagu mulle 65 aastat tagasi õpetasid vanad kepiga kõndivad eided ja taadid.

Mullu suvel üks telesaatejuht esitas vaimulik Vello Salole küsimuse, mida ta arvab jumala olemasolust. Salo vastas: Jumal on meie kõigi endi sees! Väga hea ja aus vastus, kõigile mõtlemiseks sellest, millal, kus ja kuidas jumal meid aitab.

Jaak Laidla Harjumaalt

Jaga |