Kuus aastat kanapimedust?

Heino Sõrm,      23. oktoober 2002


Mõni võib end väljendist "kanapimedus" ka solvatuna tunda ja mind ehk kohtussegi kaevata, kuid olen alati harjunud nimetama asju kõige enam sobivate sõnadega. Ja ega seekordki poleks mõistlik teisiti talitada.
Lugesin 9.oktoobri Kesknädalast, et on üllitatud 184-lehjeküljeline raamat "Vilja Savisaar - ema, kes võitis". Selles pidavat olema kirjeldatud kuus aastat (1996-2002) kestnud kohtulike vaidluste lugu seotud asjaoluga, et Vilja Savisaar kaebas kohtusse ajakirjaniku Enno Tammeri, kes teda rongaemaks nimetas.
Nagu eelmainitud raamatu autori eelmainitud Kesknädala numbris avaldatud artiklist läbi kumab, elab ta raamatus tõsiselt kaasa Vilja Savisaare rüvetatud au puhtaks pesemisele.
Aga paratamatult tekib küsimus - millele tugineb arvamus, et keegi seda au kunagi üldse riivanud on? Sest niipalju kui mina elu ja loodust tunnen, võib tema rongaemaks nimetamist vaid komplimendina tõlgendada.
Solvumiseks oleks olnud põhjust kui Tammer oleks teda käoemaks ristinud. Kägu muneb oma muna võõrasse pessa ja laseb teistel, endast väiksematel lindudel oma järglase(d) üles kasvatada. Selleks on muidugi ka bioloogiline põhjus, sest kägu muneb nii suurte vaheaegadega, et ta mune ühes kurnas välja haududa ei ole võimalik. Sellega on kägu meie lindude hulgas erandlik - nagu teatud mõttes ka ronk, viimane siiski teisesuunaliselt. Kui valdav osa meie linde oma järglased juba mõne nädala või kuu pärast iseseisvalt tegutsema jätab, siis rongapaar, eriti just emalind, peab oma järglasi meeles ja õpetab neile igasuguseid eluks vajalikke teadmisi ligi aasta jooksul, peaaegu et järgmise kevadeni välja. Ja siiski ei pruugi sidemetel veel lõpp olla.
Ei ole ühtki teist linnuliiki meie faunas, kes nii hästi ja põhjalikult oma järglasi õpetaks, nii kaua nende eest hoolitseks kui rongaema. Jah, muistsed eestlased on ronka pigem kartnud kui armastanud. Musta, surmavärvi sulestiku pärast peeti ta majast või karjast ülelendu õnnetuse ennustajaks. Kuid vanadest rahvapärimustest pole ma leidnud sõnagi selle kohta, et ronk oma poegi halvasti kohtleks. Pigem vastupidi - eksisteeris uskumus võluvõimuga kaarnakivist, mille ronk kevadel pessa toob, et sellega paastumaarjapäeval (teisal ka suurel neljapäeval või suurel reedel) oma poegi ristida.
Nii ei saa vist lausuda ühelegi emale paremat komplimenti kui: rongaema. Kui keegi sellist väljendit enda kohta solvavaks peab ja kohtust õigust otsima läheb, või sellise väljendi eest kedagi kohtulikult karistab, või kõike seda kajastava raamatu kirjutab, kas ei või neid siis looduse tundmises kanapimedusega lööduiks pidada?

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (1)