Millist presidenti Eesti ootab? Diagnoos, prognoos, nekroloog. Ja proloog.

Johannes Vares Barbarus oli eriti idealist. Ta proovis Heiti Talvikut päästa. Ja kui ei õnnestunud, lasi ennast maha. Millist presidenti Eestil vaja oleks, on siin vastatud. Et kui Heiti Talvikut on vaja vangist päästa ja ei õnnestu, siis laseb ennast Kadrioru peldikus maha.

Mis aga on täna tähtis: Eesti Vabariik taastati. Ja taastati eelmise vabariigina. Ja nagu Tõnu Õnnepalu on kirjutanud: taastati kõigi tolle vigadega. Eesti järjepidevus läks maailma järjepidevusest lahku. Taastati 1938. aasta Põhiseaduse pealt. Olulisem oli järjepidevus kui Põhiseaduse sisu väärtuspõhiselt.

Ja see mingi hea asi ei ole. Ühiskonnas käib debatt, kas Okupatsioonide Muuseumi nimi peaks olema Vabamu. Ma olen kindel: peaks jah. Ja muuseumi väljapanek peaks algama Pätsu ebaseaduslikust riigipöördest.

Kapo uhkustab oma kodulehel siiamaani, kuidas nad Laidoneri korraldusel likvideerisid Vapside liikumise, sest noil oli riigipöördeplaan. Seesama Jaak Valge, kõva konserv, kinnitab, et see on alatu laim ja vale. Polnud relvastatud riigipöörde plaani.

Vabamus peavad olema üleval kõige nende poliitilise politsei töötajate nimed, kes osalesid Pätsu ebaseaduslikus riigipöördes. Need inimesed vastutavad, et me hiljem kaotasime oma riigi hääletult, et me alistusime ühegi pauguta.

Pätsu apologeedid kusjuures räägivad siiamaani, et Päts päästis Eesti riigi, päästis natside võimust. Me ju teame, ei päästnud. Päästis ainult enda naha. Päts teadis, et ta on nii korrumpeerunud, et kui tuleb uus võim, siis tema läheb eluks ajaks kinni. Sellest kõigest tuleb veel juttu.

Aga tagasi iseseisvuse taastamise juurde. Sajad tuhanded laulsid hingestatult Eestit vabaks. Aga nomenklatuur tegeles erastamisega. Muidugi, idioodid laulavad, keegi peab tõsiste asjadega ka tegelema.

Taastati maailmas ennenägematu asi: kapitalism. Kes küll kapitalismi peale oskaks tulla? Kus seda enne on nähtud?

Aga just sedamoodi juttu ajavad meile tolleaegsed erastajad ja poliitikud. Neid tegelasi, kes kantisid endale massiivselt varasid, nimetatakse ärigeeniusteks. Nende ettevõtteid imetletakse. Neilt küsitakse intervjuusid. Nad ohkavad raskelt, rõhutavad, kuidas raha pole oluline, tuleb vaid südamega, hingega palju tööd teha.

Aga minu ja veidi nooremate põlvkonnale ei jäänud suurt midagi. Ahjaa, sellest iseseisvuse taastamise ajast on ka üks näide, kus tõesti päriselt väärtust loodi, kindlasti on neid veel, aga üks suur näide on Hansapank. See oli tõesti midagi uut.

Aga mida siis peab tegema see põlvkond, kelle kohaks Eesti rahade maailmas on olla parimal juhul Robert Kitt, rootslaste käpik, või siis mõne minigarhi tegevjuht, tankist, ori?

Noored poliitikud Reformis ja Res Publicas said ühtäkki väga selgelt aru, et nende ainus tee rahani on võim. Erakondade riiklik rahastamine toob leiva lauale, enam ei tule end alandada söögiraha kerjamisega. Aga leivale tahaks ju ka vorsti. Kalale tahaks ju ka pigistada sidrunit.

Üks lemon, kaks lemon, kolm lemon, neli. Nad on proovinud Burkhardt’ilt, üks, nad on proovinud kellelt iganes. Nüüd viimati Leedolt, neli. Aga tead mis? Need vanad ei allu väljapressimisele. Nad arvavad, et nad on oma kätega kõik teinud, ise kõik ehitanud.

Aga miks ma seda kõike räägin? Miks ma räägin korruptsioonist? Sest korruptsioon on see, mis on alati hävitanud demokraatia. Ja mitte ainult 20. või 21. sajandil.

Vaata, Kreekas oli kuldajastu pea 2500 aastat tagasi. Valitses Perikles. Koos Protagorasega. Oli demokraatia. Ja Periklese vaenlased üritasid teda kogu aeg korruptsioonisüüdistusega võimult saada. Tõepoolest oli ka korruptsioon.

Mõned arvutavad, et inimkonna ajaloo suurim, sest suurim osa riigi GDPst varastati ära, ja anti sõpradele ehituslepinguteks. Ehitati Akropol. Seesama Ateena Akropol.

Lõpuks aga olid vastased nii edukad, et viimase kohtuasja oleks Perikles kindlasti kaotanud. Tema sõbrad kunstnikud olid juba vangis, üks vist isegi suri vangis, kuna tegi jumalateotuse – tegi ühe skulptuuri, mis oli mingi jumal, Periklese näoga. See oli raske kuritegu. Ja Perikles oli kaotamas. Ja mida ta tegi?

Sõja Spartaga.

Tõnu Õnnepalu on kuidagi nii öelnud, et kui pahandused, mis on tehtud, lähevad nii suureks, et neid enam ei õnnestu varjata, siis tulebki sõda.

Ma olen Reformierakonnaga töötanud. Ja ma võin ühte asja nende tippude kohta, käsi piiblil, vanduda. Nad jälestavad valimisi.

Nad käivad ettevõtjatelt lemoneid küsimas jutuga: aga proovi ise äri teha, kui idioodid sul iga nelja aasta tagant võivad firma käest võtta. Firma! Nii nad kutsuvad erakonda. Meikari skandaali ajal kutsusid perekonnaks. Perefirma. Itaallastel on selle jaoks sõna.

Reformierakonnas on siiani mulle hullult sümpaatseid inimesi, kes ei pruugi olla üldsegi lõpuni pahad. Aga ka nemad saavad aru, et see praegune Reformierakonna nomenklatuur on nagu see Nicholas Cagega Con Air, vanglaekspress, täis retse, ja kui see lennuk kord maandub, siis on väga paljudel #trellid.

Või nii nad vähemalt seal päris tipus kardavad, sest nad teavad, mida nad teinud on. Nad on ju nagu putinlikud poliitilised corporate raiderid. Ja ettevõtjatel on käsi rusikas, taskus, aga rusikas. Ja reformi tipud arvavad, et kohe, kui IRLi või Refi pole justiits- või siseministeeriumis, siis hakkavad need ettevõtjad rääkima. Tuleb välja, et lemoneid on veel.

Prognoos

Reformierakonna eliidi omavaheline põlgus- ja mõnitusobjekt on Tiit Vähi. Nad peavad teda idioodiks, kes erastas endale küll ettevõtted, aga lahkus võimult. Reformierakond seda teha ei kavaste. Mis siis edasi saab ?

Aga mida sa ise teeksid, kui oleksid nagu Perikles vangi minemas? Nagu Päts vangi minemas? Nagu Michal vangi minemas? Sa teed sama asja: sa eskaleerid.

Patriot raketid, tuhanded sõdurid: ISAMAA ON OHUS, EESTI ON OHUS, SI VIS PACEM PARA BELLUM, EESTIMEELNE, EESTIMEELNE, JULGEOLEKUOHT. Sa lased seda karjuda igal kõvahäälsel lollil, kes su firmas on.

Sul veab, kui sa oled presidendiks teinud veidi juhmi rockiajastu pohuisti, kes kütab ainult ühte plaati: PUTIN.

Ja kõik ümberringi, Vabaerakond, sotsid, teised, opereerivad paradigmas: küll järgmised valimised… Aga sa võid olla kindel, et kui
Ref’i reiting näitab, et nad kaotavad, tõenäoliselt kaotavad, siis järgmisi valimisi ei tule. Reformierakond ei lähe valimistele kaotama. Mitte kunagi.

Seega kellel on pojad, siis teadke, et nemad lähevad Ansipi Estonian Airi, Michali riigikapitalismi ja Nordica miljonite ja Holsmeri praamihangete eest kaevikutesse surema. See on Eesti idee.

Millist presidenti on Eestile vaja? Sellist, kes ütleb, et sõbrad, sõda jääb ära.

Ma ei taha üldse öelda, et Ref’is on kuidagi halvemad inimesed kui mujal, ei. Ma lihtsalt ütlen, et korruptsioonivaba ühiskonda pole. Ja ainus, mis aitab, et kellegi pahateod ei läheks nii suureks, et tuleb varjamiseks sõda teha, on see, kui võim vahetub.

Mis puudutab Edgar Savisaare lohistamist läbi õigussüsteemi, siis see on crazy. Sealsamas õigussüsteemis töötanud inimesed ütlevad, et kõige korrumpeerunum eesti poliitik on ilmselt olnud Mart Laar. Räägitakse apokriivat, et ainult siis ei olnud Eesti ohus, kui Laar oli kunstlikus koomas. Ja kui oli koomast tõusnud, olevat esimene küsimus olnud: kuidas Vichmanni ja Pruuli äri läheb, kas ma saan midagi teha?

Selliseid hoiatavaid vestlusi, mis kirikurahadega Savisaarega peeti, olevat Laariga Kapos peetud kümneid. Neid ei lekitatud meediasse because isamaaline eestimeelne jne. Aga need, kes teavad, teavad, et just Laari ratastool peaks olema see, mis kohtumaja treppidest koliseb.

Sellist presidenti on vaja, kes seda kõike öelda julgeb. Sest õigusriigi hävitamine tähendab jälle seda, mida Pätsi ajal – rünnaku kes tahab, keegi sõtta ei lähe, kedagi ei koti, ühtegi pauku ei tehta Holsmeri praamihanke eest.

Aga siin me oleme, meil on kandidaadid, nagu salalik Marina, kartlik Jõerüüt, ebalev Kallas, kõik nad teavad asja seestpoolt, kõik nad saavad aru, et presidendiks saab neist vaid see, kes garanteerib, et Holsmeri praamihange. Michali Nordica. Kindlalt edasi. Eesti Vabariik 100 lemonit.

Aga lubage ma jätkan positiivsema noodiga. See on:

Nekroloog

Eesti ja Ida-Euroopa on üsna unikaalsed ühiskonnad inimkonna ajaloos. Põlvkondade vaheline konflikt on alati olnud. Vanad vs noored. Noorus on alati hukas olnud. Aga noorus on alati võitnud. Igal pool.

Välja arvatud nüüd Ida-Euroopas. Vanad on võitnud. Noored on kapituleerunud. Noored ei sünnita, noored sõidavad välismaale, noored ei võta seda kõike tõsiselt.

See on vanade võit. Mida te teete oma võiduga, mida ME teeme oma võiduga? Vanad ja varavanad on igal pool. Mingit mässu ei ole. Viimane ja ainus mäss, mille aga kodanlased rahvuslikuks võõpasid, oli pronksiöö. Ma olin siis kolmkümmend kopikaid, elasin Roosikrantsi tänaval, olin uulitsal, vähemalt kolmandik oli eestlasi. Aga meid oleks pidanud olema rohkem, me oleksime pidanud olema solidaarsed. Me oleks pidanud tegema ainsat normaalset asja, mida noored teha saavad (peale uimastite) – mässata.

Aga me ei teinud. Ja me saime mässuseadused, sõjaseadused, me saime seadused, mis iga väiksemagi rahutuse korral võtavad meilt kõik õigused. Ja noori on kogu aeg üha vähem.

Sellist presidenti on vaja, kes ütleks: ühiskond läheb üha konservatiivsemaks, mida te vanad teete selle konservatiivsusega? Kes teid toidab, kes teie pensionid maksab? Kes? Mida te teete oma vanade võiduga? Kuidas te elate, kui ühtegi noort ei ole?

Maailm legaliseerib kanepi: Austraalia, Kanada, USA osariikide kaupa. Meie karistame igal aastal tuhandeid noori. Tuhandeid. Nojah, viimasel ajal karistame vangistusega, küll tingimisi, ka pensionäre, kes enda tarvis kanepit kasvatavad.

Ma peaksin siin lõpetama ja ütlema, et lootust ei ole. Et on liiga hilja kõigeks.

Riik sai taastatud valedel alustel, me ei ole siiani leppinud, et meil on siin üle neljandiku muu emakeelega inimesi, liiga palju varanduslikku ebavõrdsust on tekkinud, liiga kotti topitud poliitiline süsteem, liiga küüniline, jõhker võimupartei. Nad kütavad veneviha, aga enne kampaaniat kuulavad Peterburi pundi Leningrad laulu mis kõlab:

deneg net i mõsli net,

tolko hui rabotaet.

Ja ma tunnistan, et ma üsna sageli nii ka mõtlen, et ongi liiga hilja. Ma olen täiesti kindel, et minu lapsed ei pea Michali Nordica ja Holsmeri praamihangete eest sõjas hukkuma. Ja ma, nagu sajad tuhanded eestimaalased, teen plaane ja astun konkreetseid samme, kuidas oma lähedasi päästa vanglahirmus kaabakate sõja eest.

Aga ometi ma ütlen, et proovida tasub. Teate, millist presidenti on vaja Eestile? Toomas Hendrik Ilvest teate? Vot täpselt sellist presidenti pole vaja.

Proloog

On vaja sellist, kes julgeb öelda:

• Jah, kõik Eestis elavad inimesed peavad saama kohe kodakondsuse,

• Jah, kõik, kes tahavad, peavad saama relvad, et oma kodu, kodumaad kaitsta,

• Jah, kõik kodanikud peavad saama kodanikupalga.

  Eesti tee, küll NATOs ja ELis, peab ja saab olla AINULT lepitaja ja rahutooja. Me peame olema kindlad, et meie lennuväljadelt ei pommitata enam kunagi ei Helsinkit ega Stockholmi ega Peterburgi. Me peame kõik osapooled selle laua taha tooma, kus nii otsustatakse, just siin Tallinnas, ja see on Eesti presidendi töö. Sõda ei tohi tulla.

  Meil on vaja riik totaalselt demokratiseerida, meil on vaja elektoraadi diktatuuri. Ma olen, nagu – IRLi lemmik, ja Putini põlatud – Lenin, uurinud palju Šveitsi seadusi, elukorraldust.

  Eestis on vaja, et igal maakonnal oleks oma põhiseadus, oma parlament, omad seadused. Et kogu kohalikku elu juhitakse kohapealt. Et mitte ükski pseudoküsimus nagu geiabielud või kanepi legaliseerimine või alkoholimüügi piirangud või kohalik ametlik keel või kodakondsus või mõni muu asi ei saaks iial tõusta üleriigiliseks rahvuse lõpu või surma küsimuseks.

  Las iga maakond konkureerib iga teisega. Las Tartu legaliseerib geiabielud, Võru kanepi, Valga näiteks keelab oma põhiseadusega igasuguse varade konfiskeerimise nagu Genf, mis sa arvad, kui palju pankasid sinna tehakse?

  Ja näiteid on lõputult. Igas maakonnas asuks kaitseväe keskus. Suuri hankeid tehakse koos. Aga kaitseb iga maakond kõigepealt ise ja siis kõik koos. See on hullem kui Tšetšeenia, sest meil on saksa täpsus. Justnagu Šveitsil.

  Ja ka pagulased ja EKRE. Mõlemaga hirmutatakse. Aga asjata. Las Pärnu legaliseerib EKRE, las proovivad, kuidas on rahvuspuhast maakonda teha. Muidugi nii, et kõik inimõigused on kaitstud. Ja näiteks Põhja-Tallinn legaliseerib pagulased.

  Kust üldse saab tulla mõte, et saadame pagulased Vaosse või veel hullem Vägevale! Vägeval on 38 elanikku. Mina saaksin Vägeval iga päev peksa mõne vanatädi käest, sest olen liiga teistsugune, rääkimata pagulastest. Piibel ütleb, et linn, linn on üks kindel koht ja varjupaik.

  Üks Rootsi ajakirjanik käis minuga intervjuud tegemas, seoses mu kohtuasjaga. Ja jutu vahele ütles: tead, see süürlane, kes minu juures elab, see oskab väga hästi malet ja teab Paul Kerest, seda maletajat. Ma olin nagu: oota! süürlane, sinu juures, miks? Ja see kutt ütles: meil Rootsis on selline seadus, et kui sa oled saanud kuus kuud maal olla, siis sind riik enam välja saata ei tohi, seepärast me kõik varjame enda juures süürlasi, kel võimalik on. See süürlane on kolmas, kes minu juures, minu kodus elab.

  Ja ma olin pahviks löödud. Ja sain aru. Lihtne on hirmutada Vao ja Vägeva pagulastega. Aga kui üks sõber, kaks sõpra, kolm sõpra, neli sõpra on pagulaste kõrval elanud, nendega koos elanud, või samas majas, trepikojas, siis kaob hirm. Sest inimesed on kõik inimesed. Seda tahavad meid nii Sutrop kui Ruuben Kaalep unustama panna. Ja ma ei näe neil vahet. Aga Sutrop ja Ruuben proovigu näiteks Pärnus. Kui seal rahvale ei meeldi, neid tagasi ei valita. Kõik maakonnad saavad kõigi käest õppida. Aga meid kedagi ei saa hirmutada.

  Ja ainult nii, suure kohaliku võimuga muutuvad need kohad tugevaks, ainult nii lõpeb ääremaastumine. On vaja kohalikku meediat, kes arutab päris asju, kohalikus keeles, kohalikku politseid, kes teab kohalikku elu, kohalikku kõike – sest kohalik demokraatlik võim peab otsustama enamuse asju.

  See oleks ideaalne president, nagu Šveitsis, kus keegi ei tea presidendi nime, sest ta vahetub igal aastal, ja ta ei loe. Sest kõik tähtsad otsused tehakse kantonis. Siis meie mõistes maakonnas. Ja valitsus, valitsus korraldaks siis mingeid ühiseid asju. Valitsuse liikmed valitakse maakondade valitsuste hulgast. Ja president ka.

  Kas meil on aega seda teha? Kahtlen. Kas tasub proovida? Võibolla tasub.

  Sest sellist Eestit on vaja igal eestlasel, igal eestimaalasel, igal Eesti maakonnal. Sellist Eestit on vaja USA’l, Soomel, Rootsil, Venemaal. See on selline Eesti, mis on hambuni relvis, aga tagab rahu enda inimestele, naabritele, maailmale. Ainult kusik ütleb, et selline Eesti, mis on nagu põhjala Šveits, on võimatu. Vaata Šveitsi naabreid, kui sõjakad on nad seal olnud, Napoleon, Hitler! Šveitsi naaber oli Hitler! Ja ikka nad jäid. Jääme ka meie.

  Aga ainult siis, kui me ise kõik teeme. Fuck Patriot, kui iga eesti inimene on patrioot. Eestist peab saama 21. sajandi Šveits, meil peab olema siin rahu järgmised tuhat aastat. Me peame sellega hakkama saama. Ainult nii saame tagada eesti rahva, keele ja kultuuri kestmise.

  Aga mida tuleb teha?

  Seada Kaur Kender Keskerakonna presidendikandidaadiks.

  Jah, ma toon paksu verd. Aga see veri on värske. Ja see on see, mida Eesti ellujäämiseks kõige rohkem vajab.

  Elagu elektoraadi diktatuur!

  Kõigi maakondade valijad, ühinege!

  Kõvem, ägedam, lõbusam Eesti!

  Esiletõste:

   Ida-Euroopas on vanad võitnud. Noored on kapituleerunud. Noored ei sünnita, noored sõidavad välismaale, noored ei võta seda kõike tõsiselt. See on vanade võit. Mida te teete oma võiduga, mida ME teeme oma võiduga?

  Esiletõste:

  Riik sai taastatud valedel alustel, me ei ole siiani leppinud, et meil on siin üle neljandiku muu emakeelega inimesi, liiga palju varanduslikku ebavõrdsust on tekkinud, liiga kotti topitud poliitiline süsteem, liiga küüniline, jõhker võimupartei.

  Esiletõste:

   Meil on vaja riik totaalselt demokratiseerida, meil on vaja elektoraadi diktatuuri.

   

Jaga |