Aeg muutusteks!

Praegust majandusseisu peegeldavad arvud on kõike muud kui ülevad. Viimase kolme aasta  majanduslanguse sügavuse  poolest oleme Euroopa Liidus koos Lätiga kõige viletsamad. Samasugune seis on tööpuudusega - esimese kvartali ligi 20-protsendine tööpuudus on ülikõrge näitaja. Meie heaolutase on Põhjamaadega võrreldes hakanud jälle alanema ning oleme jõudnud tagasi Euroopa Liidu ja Ansipi eelsesse aega. Väliskapital on asunud Eestist hooga välja liikuma, samuti suundub Eesti omanike raha  üha enam mitte meie oma majandusse, vaid välisriikidesse. Majanduskriisi oludes on ühiskonnas suurenenud sotsiaalne ebavõrdsus ning paisunud lõhed Eesti erinevate piirkondade elatustasemes.

Tänases kriisis peaks olema ülimalt selge, et sellise majandussüsteemiga ja sellise majanduspoliitikaga pole võimalik enam jätkata. Nõukajärgse üleminekumajanduse mudel kuidagi ei sobitu keskmisele arengutasemele jõudnud ja Euroopa Liidu liikmeks olevale ühiskonnale. Odavale  tööjõule, madalatele maksudele  ja primitiivsele toodangule rajatud majanduskorraldus ei saa mingil juhul olla jätkusuutlik.

Mis suunas peaks siis liikuma? 

Esiteks, ümber tuleb kujundada majanduse struktuur. Toota tehnoloogiliselt keerulisemaid ja välisturgudel konkurentsivõimelisemaid kaupu ja teenuseid. Seda pole kuidagi võimalik saavutada, kui me endiselt kiitleme sellega, et meie palgad on majanduskriisis langenud. Palga languse puhul on tegemist väga suure negatiivse mõjuga tootlikkusele ja konkurentsivõimele. Meie Põhjala-naabrid on sellest väga hästi aru saanud ning hoidnud tööturu ja palgataseme stabiilse ka kriisiolukorras.

Meie konkurentsieelis seega ärgu tulenegu madalamatest palkadest, vaid paremini ettevalmistatud ja tõhusamalt motiveeritud töötegemisest.

Teiseks, riigi majanduse juhtimises tuleb lähtuda demokraatlikule ja turumajanduslikule ühiskonnale omastest seaduspärasustest. Meie majandust on Euroopa Liiduga ühinemise järgsel ajal juhitud mingitest parempoolsetest parteipoliitilistest utoopiatest lähtudes. Eurole üleminek on olnud vaid kattevari valitsuskoalitsiooni äpardunud majanduspoliitikale. Majanduspoliitiliste utoopiate tagajärjeks ongi eelpoolkirjeldatud kriisisituatsioon.  Väga selgelt on nähtav ka majanduse konkurentsivõime langus ja Eesti riikluse kahanemine.

Peame kasutama samalaadseid majanduse juhtimise ja reguleerimise instrumente nagu meie kõrgeltarenenud Põhjala-naabrid - avaliku sektori investeeringute ja maksusüsteemi kaudu toetama ja korrigeerima majandusarengut, arendama füüsilist ja sotsiaalset infrastruktuuri.  Ilma selleta pole ka välisinvesteeringud ja majanduskasv võimalikud.

Kolmandaks, tuleb tagada keskklassi laienemine, mõju ja motiveeritus. Sellest sõltuvad ühiskonna areng ja jätkusuutlikkus. Nii Euroopa Liidus kui ka USA-s on probleemiks saamas keskklassi osa vähenemine ja ühiskonna polariseerumine. Peale tuluerisuste kanduvad „klassivahed" üle hariduslikesse ja muudesse võimalustesse. Selline situatsioon on kahjuks toiminud ka kriisiolukorras olevas Eestis. Ekstreemne tööpuudus on suurendanud madalatululiste arvu ning, teiselt poolt, jõukus on koondunud üha väiksema osa ühiskonnaliikmete kätte.

Kokkuvõttes,  me ei saa eeldada, et majanduskriis läheb üle iseenesest. Kriisi omatahtsi lõppemist oodata oleks Eestile katastroofiline. Kriisist aitavad välja vaid efektiivne ja suunatud majanduspoliitika, meie tööturu ja majandustegevuse elavdamine, kõigi ühiskonnaliikmete motivatsiooni suurendamine. Väärtustada tuleb töötegemist ja ettevõtlikkust, aga ka ühiskonna solidaarsust ja ühtekuuluvust, mis annaks inimestele usu Eesti tulevikku ja ka omaenda õnnevõimalusse just siin riigis.

KESKMÕTE:   Meie majandust on Euroopa Liiduga ühinemise järgsel ajal juhitud mingitest parempoolsetest parteipoliitilistest utoopiatest lähtudes.

VIKTOR TRASBERG, Tartu Ülikooli majandusteooria dotsent

Jaga |