Savisaare väites presidendivalimiste tulemuste tühisusest on tõetera

HERBERT VAINU,      04. oktoober 2006


Enne pealkirjateema juurde asumist mõni sõna endast. Ma pole hariduselt jurist ega ajakirjanik. Lõpetasin kunagi Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskonna psühholoogia ja loogika osakonna. Pean end esmajoones loogikuks, kuna diplomitöö tegin selles vallas. Pärast seda olen aga töötanud ligi pool sajandit ajakirjanikuna neljas eri meediaväljaandes.

Psühholoogiateadmised aitavad mind paremini mõista seda peenmehhanismi, kuidas ajakirjanikud näilise objektiivsuse sildi all kallutavad lugeja teadvust neile soovitavas suunas. Olen pannud seda eriti tähele Postimehes, mille pidev tellija olen. Kirjutasin sellest ja ka teistest selle lehe puudujääkidest artikli ja saatsin toimetusele. Kui seda ei avaldatud, pöördusin Kesknädala poole, kes tõi ära.

Sibul on ülikorrektne inimene???

Nüüd teema juurde. Pärast valimistulemuste teatavakstegemist seadis Edgar Savisaar kahtluse alla tulemuste legitiimsuse. Postimehe 30. septembri numbris on sel teemal juttu kolmes kohas. Teisel leheküljel on juhtkirjas Savisaart täielikult maha tegev materjal. Lk 8 on pikem artikkel, kus on ära toodud ka Savisaare argumentatsioon; põhiosa moodustavad aga sellesse negatiivselt suhtuvate poliitikute üsna sõimusõnalised ütlused. Artikli autori nendega ühinev seisukoht väljendub pealkirjas. Avalehel tutvustatakse samal päeval Postimehe lisaväljaandes Arter ilmunud põhilugu valimiskomisjoni esimehe Heiki Sibula kohta ja väidetakse, et Sibul on ülikorrektne inimene.

Kas ikka on? Arutagem loogiliselt. Valimisseadus on olemas. Selles on fikseeritud, et erinevate tõlgenduste puhul on lõplik sõna Riigikohtul. Sellele viitas Savisaar pärast seda, kui Riigikohus oli ühe valijamehe hääle tühistanud. Aga Ilves oli saanud ainult ühe hääle enam, kui valimiskogus oli seaduse kohaselt ette nähtud võitjaks tunnistamiseks. Pealegi oli enne hääletamist meedias olnud palju juttu, et erapooletuks jäämine valimiskogus võib seaduse kohaselt küsimuse arutamise tagasi viia Riigikokku.
Riigikogus varem korraldatud hääletamistel, kus sedelile kanti vaid üks kandidaat, oli kahes esimeses hääletusvoorus enim poolehoidjaid Ene Ergmal, aga valimiskokku läks edasi Ilves.
See, mis aga valimiskomisjonis toimus, ei anna tunnistust Sibula ja tema meeskonna ülikorrektsusest, vaid pigem puudujääkidest terves mõistuses ja loogikas.
Kuna Loksa ja Saue valijameeste hääled olid vaidlusalused, oli selge, et lõpliku otsuse pidi tegema mitte valimiskomisjon, vaid Riigikohus. Valimiskogus tulnuks korraldada teine hääletusvoor, ning kui seegi andnuks juriidiliselt kahtlase tulemuse, pidanuks asi minema tagasi Riigikokku.
Kogu tiirutamine võinuks teoreetiliselt kesta igavesti. Praktiliselt oleks asja lahendanud aga peatne jõudude vahekorra muutus Riigikogus, mille liikmed on teatavasti ka valimiskogu liikmed.
Riigikohus peaks otsustama mitte ainult vaidlusaluse häältelugemise, vaid ka volikogude otsuste legitiimsuse üle.

Kaotavad kõik

Valimiste eel ilmus Kesknädalas selle kolleegiumi esimehe Heimar Lengi artikkel valijameeste kohtumisest Luual. Seal väideti, et Rüütlil on vähemalt 180 toetajat. Tema ülesseadmisel ja ka valimiskogus hääletamisel oli neid aga vähem. Tekib küsimus, kas arv oli vale või olid Luual kohal ka kõrvalised isikud, nii valijameeste sugulased kui ka „luurajad" vastasleerist. Ootasin Lengilt pärast valimisi selgitust. Seda aga ei tulnud.
Eesti on maa, kus palju mehi võitles II Maailmasõjas mõlemal poolel. See annab end tunda. Eriti ägenenud poleemikas pronkssõduri puhul. Sealt kandus see teravus edasi presidendivalimistele ja võib kesta jumal teab kui kaua. Tagajärjeks on rahva ühtsustunde ja põhiliste institutsioonide, sh meedia usaldusväärsuse langus. Seda tendentsi võib pidurdada ja tagasi pöörata ainult eriarvamuste korrektsem esitamine. Alustada võiks Postimehe ja Lengi selgitustega. Eriti kurvaks teeb mind Eesti meedia autoriteedi langus. Paljuski seetõttu käesoleva artikli kirjutasingi.


Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (22)