Usuõpetus esimesse klassi ei sobi

ALLAN ALAKÜLA,      12. september 2001


"Me räägime seal tunnis ainult piiblist üldiselt, kristlikust moraalist, kümnest käsust ja sellistest üldistest asjadest, " lubab fakultatiivainena esimese (!) klassi lastele Tallinnas usuõpetust andma hakkav õpetajanna. Mõne aasta pärast olevat aine niikuinii kõigile kohustuslik ja siis on hea, kui lastel on põhi all. Lapsevanemad on algul vakka.
Üks ema lõikab piinliku vaikuse ärritunult küsimusega, et kas tunnis palvetatakse ka, ja meenutab lasteaeda, kust pärast usuvestlusi koju tulles tema laps palvetama kukkus. Palvetama ei pidavat hakatama. Räägitavat niisama issameiest, lubab õpetaja. Teine isa küsib seepeale näha usuõpetuse programmi. Seda siiski käepärast pole, õpetaja on ise mingi konspekti kokku kirjutanud. Vastus küsi-musele, millisesse konfessiooni õpetaja ise kuulub, teeb enamikule vanematest otsustamise lihtsaks – proua on mingist sektist.

Usuõpetaja läinud, meenutab klassijuhataja võdisedes viie-kuue aasta tagust aega, kui samas koolis jagati usuõpetuse tunni algul nänni – kleepse, komme, helkureid. Ning lapsed lausa tormanud sinna tundi. Viimastel aastatel on selline jama siiski ära jäänud ja enamik lapsevanemaid ei usalda oma lapsi koolis töötavate misjonäride hoolde.
Eelmisel nädalal tegi Postimees suure numb-ri sellest, et Nõo koolis jagati 1. septembril lastele aabitsate ja töövihikute vahel Rahvaliidu kleepse ja pastakaid. Võrreldes näiteks parteilasest kodanikuõpetuse õpetajaga on riigikoolis esimese klassi laste andmine tõsiusklike usuõpetajate käsutusse mu meelest lapse tasakaalus maailmapildi kujunemisele märksa ohtlikum.

Jaga |

Tagasi uudiste nimekirja

Nimi
E-mail

Loe kommentaare (2)